Käisin küll ühte mära proovimas, nagu rääkisin, aga otsustasin ikkagi sinna mitte minna, põhjuseks see, et me ei saavutanud hobuse omanikuga tingimuste osas ühist kokkulepet. Kui juba alguses on nii raske üksmeelel olla, siis ei saa sealt head koostööd tulla.
Küll aga on Kristin (Fakiiri uus sõitja) julgustanud mind Pariisi tagasi minema. Oi, kuidas ma mõtlesin ja mõtlesin ja kahtlesin...aga laupäeval otsustasin siiski, et lähen vaatan, kuidas mu poniline elab ja mida mäletab.
Ta oli kaugel koplis. Mairit oli minuga kaasas, läksime siis Frutyle järele. Ta ei osanud mind üldse oodata, andis ennast kohe kätte, kuigi väga talli poole liikuma ei tahtnud hakata. Ja kui hakkas, siis hirnus selja taha pidevalt:P
Sel ajal, kui ma teda talli vahel puhastasin (minu poolt unarusse jätmise tõttu oli ta väga mudane ja nii lakk kui saba on takjatest vallutatud), tõi Olev parasjagu Fakiiri sisse ja imestas minu kohaloleku üle...rõõmsalt õnneks, sest natuke kartsin ka pahameelt.
Küsis, mis juhtunud oli, et ma vahepeal käinud polnud, natuke rääkisime sel teemal ja siis ta jättis mind rahulikult toimetama. Kui Fakiir juba tallis oli, jäi Fruty ka rahulikumaks. Sain talle valjad pähe ja läksime õue.
Platsil oli ta silmnähtavalt veidi ärevil, aga ei teinud midagi ootamatut, oli kenasti kontrolli all. Jalutasime paar ringi alguses käe kõrval, seejärel üritasin teda jälle hakata kordele suunama. Ütleme nii, et ta on marutark väike hall junn, nii kaua, kui mina konkreetselt ei nõua, tema ka ei tee. Ta leiab endale mingi mugavustsooni ja sinna ta jääb.
Mairit läks õhinasse ja tahtis ise proovida:D Hea oli vaadata platvormkingadega blondi (mitte blondiini, need kaks eri asja:D) naist hobust "taltsutamas"! Mairit ajas ta vähe rohkem liikuma, hobusel ei jäänud muud üle, kui hakata ringil jooksma, proovis ikka kordi näo sisse keeramist ja mitte jooksmist, aga lõpuks tegi 2-3 ringi ümber Mairiti kenasti ära ja siis lõpetasimegi. Selle lühikese jooksmise peale oli mu pisikesel nahk niiske. Eks rohkem ilmselt närveerimisest, aga ta ise ka nii rahulolevalt matsutas suud pärast ja oli ilmselgelt "mõtlik", et mis nüüd toimus.
Tema ilusast tukast ei ole muide suurt midagi järel, sest seal oli üks takjapundar ja selle ma harutasin lahti, järele jäi kaks karva kolmes reas. Laka sain ka lahti, aga saba jäi küll sel korral takjatesse.
Lasin ta koplisse tagasi, uhas galopis ja hirnudes taha teiste juurde.
Pean muide piinlikkusega tunnistama, et ma igatsesin seda pisikest halli ponipreilit ja lausa häbi on, et ma ta "maha" tahtsin jätta! Vabanda poni, loodan, et meie sõprussuhted soojenevad!:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar