Eile sain tõsiselt tunda seda, et hobune ei austa mind!
Arvan, et viga on minus, ma õigemini ei olegi hobust süüdistanud, tema kasvab selliseks, nagu mina ta kasvatan.
Ühesõnaga meil on probleeme sellega, et kui ma temaga käe kõrval jalutan ja seisma jään, siis tema ei kavatsegi. Umbes, et mina pean nii käima nagu tema tahab ja kuhu tema tahab.
Nii...hakkasime siis tasapisi harjutama...käe kõrval terve aeg, kõndisime liivaplatsil. Iga natukese aja pärast andsin ma talle häälega "brrrr" ja päitsete survega teada, millal seisma peab jääma. Nii me seal jalutasime, mina jälle "brrr" ja jään ise seisma ja annan ka hobusele märku...tema ikka vähemalt kolm sammu edasi:(
No lõpuks hakkasime taipama, kuigi päris ilma päitsete märguanteta ma hakkama täna ei saanudki (eks harjutame veel).
Aga mis mu tuju eile tõsiselt ära rikkus ja mu autoriteedi kõikuma pani, oli see, et me hakkasime teda taaskord veega harjutama ja ta on aru saanud, et ta jõud käib minust mitme kordselt üle, kui ta lihtsalt võtab kätte ja tõmbab mind tema jaoks "ebameeldivast" kohast minema. Nii ma seal rippusin oma kolm korda ta nööri otsas, kui tema otsustas plehku pista...ja raisk seisma ka ei jää, tee mis tahad!:S
No päris alla ma ei andnud ja viisime ikka oma protseduuri lõpule, saime ta kolm jalga veidi märjaks lõpuks, aga ma olin siis juba nii vihane ja väsinud, et täitsa masendus tuli peale:(
Njah, tekkis ikka päris suur küsimus, et mida ma nüüd siis peale hakkan, hobune on minust üle...aga ma täna ei lähe üldse talli, rahunen ise ja lasen tal olla.
Aga midagi peab nüüd igal juhul tegema, et ta mind austama hakkaks. Usaldus ei saa ilma austuseta tulla...
Aga mida...pea on praegu küll suht tühi...:(
8 kommentaari:
Ega algul meid ükski hobune ei austa ega usalda,
Aga mina soovitan alguses teda harjutada svammiga ning äbrist kallata temale vett jaldadele. Ning keegi hoiaks samal ajal voolikut käes. Või mõne oja ääres käia temaga kahekesi. Kuigi on palju hobuseid kes kardavad voolikust tulevat vett. Ning see võib neile süveneda ning seda ei pruugigi välja saada. Kasvõi igakord kui talle voolikust tuleva veegs vastu jalga saad siis kiida teda..
minu soovitus. :)
Ma jällegi arvan, et äkki sa kiirustad liigselt? Hobune vajab natuke rohkem aega, et uue olukorraga kohaneda(tal on ju ikkagi uus kodu!).
Mina laseksin oma hobusel natuke aega veel koplis kindlamaks muutuda ja siis hakkaksin alles koplis olevale hobusele ennast tutvustama ja kui ta sinuga on harjunud, siis alles liiguksin edasi.
Niimoodi vägisi sundides võid sa tekitada hobusele sellise šoki, et ta ei taha veest ja voolikust elusees midagi kuulda.
Ma juba mõtlesingi, et ma ei hakka selle veega enam üldse praegu tegelema, vaid tegelen sellega, et hobune minuga harjuks ja mind austama ja usaldama hakkaks...
see on tore :) .
kuigi ma ei mõtlesin sellele kuidas sa hänku endajuurde tõid. Et ta usaldas tüdrukut kes temaga tegeles nii palju et läks talle isegi treilerisse järele, järelikult vajad sina ka sellist usaldust. Ja see võib olla juba kuude pikkune töö .
No, tegelt ära jäta seda vee-teemat kohe sinna paika. Aga tõsta järjest tema julguse taset.
Algul las ta lihtsalt nuusutab ISE voolikut, las ta läheneb voolikule täiesti ise. Juba see on edusamm, kui ta ise voolikule lähemale ASTUB(tean seda oma hobuse pealt) ja siis kiidad teda(kui ta on pinges, siis ootad kuni ta pinges olekust ise vabaneb ja siis kiidad alles teda). Kui hobuses absoluutselt mingit pinget ei tekkinud jäta asi katki(tänaseks oleksite punkti kirja saanud, et hobune läheneb voolikule pingevabamalt ja homme on palju parem edasi minna, sest hobune ei tõmbu kohe pingesse).
Muidu ma ei jätakski vee-teemat pooleli, aga asi nimelt selles, et hirmu tõttu tal on komme peapöörata ja lihtsalt minema söösta, aga inimese toores jõud ei käi hobuse omast üle ja nii ma seal nööri otsas ripungi. See on tema jaoks hästi lõppev, kui ta minema saab hirmsa asja juurest. Ma ei taha seda kommet süvendada...
Postita kommentaar