Käisin eile koos Engega tallis, sest alates esmaspäevast Janar jälle tööl ja mul ei ole terve nädal auto kättesaadav:(
Mõtlesin teha üle pika aja ühe trenni jälle. Kavas oli hobune liikuma saada, nii käe kõrval kui ümber minu.
Maneeži minnes lasin hobusel kõigepealt natuke joosta, ta ka püherdas päris pikalt, nii mõnus:)
Siis võtsin ta enda juurde. Tegelt vist ei oleks pidanud teda lahti laskma enne, kuna siis ta jookseb oma jooksud juba ära ja pärast ei viitsi liigutada...järgmistel kordadel seda viga enam ei tee:P
Käe kõrval üritasin teda hoogsalt liikuma saada. Panin ka ühe lati maha, millest üle joosta jne. Kuna ma teda enda ümber jooksma ei saanud (ta pakkus mulle sadat muud asja, kuna ei saanud, aru, mida ma talt nõuan), siis üritasin teha nii, et jooksin temaga käe kõrval ja siis ise jäin seisma ning saatsin teda liikumisel edasi...selle peale tuligi tagasilöök...ta tõmmas mult jälle käest ära...
Ma isegi mitte ei vihastanud:D Jäin väga rahulikuks, võtsin ta uuesti kinni ja surusin ennast tugevalt ta tagumisele otsale peale...siis ta hüppas jälle hops näoga ilusti minu poole ja matsutas:) Terve ülejäänud aja oli ta sellise näoga, nagu ma piinaks teda:D Selline mina-ei-teinud-midagi nägu oli peas.
Lõpetasime trenni normaalselt, panin talle teki selga (kuna õues oli jube tuul) ja jalutasime natuke niisama...siis talli tagasi.
Ma olen selles mõttes kusjuures palju muutunud, et kui ta mul varem käest ära tõmmas, siis ma läksin suht närvi ja olin pärast ka tükk aega endast väljas ja pahas tujus, aga nüüd ma oskan sellest üle olla, sest ma tean, et ta paneb mind proovile, aga ühel hetkel ma olen temast siiski üle:)
Ta on isegi nii palju paremuse poole muutunud, et rohkem rõõmu ei saagi ta mulle pakkuda:D
Ja seda olen ka täheldanud, et ta on IDEAALNE, kui me oleme üksi maneežis...tal ei ole seda nägugi siis peas, et keegi teda segab...siis ta on täielikult mulle keskendunud:) Nii et edaspidi peame kuidagi nii hakkama saama, et üksi maneežis oleme:P
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar