neljapäev, 15. mai 2014

Hakkame asja tõsisemalt võtma - 15. mai 2014

On aeg ennast korralikumalt trenni lainetele viia, kaks korda sain nüüd tilulilutada küll:D
Ühesõnaga, ka eile panin kummid peale. Hea, et seda tegin, sest Luuna oli tõeline sportpüss ja viskas selle tõestuseks ka pead.
Alustasime nagu ikka, rahuliku lõdvestava traaviga, kus suurt midagi veel ei nõudnud. Plats on nüüd terves ulatuses sõidetav ja nii hea on ikka suurel korralikul liivaplatsil sõita. Tagumises platsi pooles, kus väga veel käidud pole, ta vahtis rohkem ringi, aga see ei seganud trenni.
Mina ei tea..või õigemini ma tean, kuidas peab nurki sõitma ja milline paine peab olema ja kuidas hobust õigesse paindesse saada, aga no vot ei suuda! :D Ma lähen krampi ja siis ei kuula ükski säär, istmik ega käsi mu sõna enam. Nagu halvatud oleksin seal seljas! Vastik tunne...igal juhul tean, mille kallal tööd pean tegema. Seda eile ka üritasin, palju volte ja üldse kaarsõite teha. Oli neid, mis tulid väga ilusti välja, vähemalt tunne oli selline ja neid, mida tagantjärele mõeldes poleks pidanud olemagi...
Luuna oli terve trenni aja selline pidevas minekus, lase ainult lahti.
Eile tundsin ka päris ruttu, et ma ei jaksa. Sääred lihtsalt väsisid ära, võhma justkui oleks. Eks see ongi see, et midagi rohkem enda kallal tööd teha, seda kiiremini väsin.
Otsustasin siis ikkagi galoppi ka teha. Oli näha, et ka Luuna tahtis seda väga. No kiita ei ole siin midagi peale selle, et galopis püsimisega ei ole meil probleeme. Ka paine oli meil enamasti ikkagi õige, juhhuu! :D Aga no see minek. See pidev tagasi hoidmine, sirgel uhamine... Raske oli teda kuidagi rahustada, rääkisin, lasin eest vabamaks, kohe kima juurde! Üritasin seljas olla hästi elastne ja järeleandlik ja rahulik. Voldil nagu rahunes natuke, nii kui sirget nägi, siis hakkas juurde kerima. Teine asi, mille kallal tohutult tööd teha.
Eks eile oli asi ka selles, et hobune on kaua seisnud, tal olid lihased mõnusad soojad ja talle tõesti lihtsalt meeldiski joosta. Lasin tal siis veidi ka poolistakus galopeerida ja selle peale ta natuke isegi lõdvestus paremini.
Peale tegin lõdvestavat traavi, et hingamine taastuks, ta oli tõeliselt ähmi täis ikka. Tunda on, et tema esivanemates on araablast sees. Suudaks ma hakata tema energiat õigesse kohta suunama, oleks suurepärane, sest mulle üliväga meeldib temaga sõita.
K. ei olnud veel Fogeliga lõpetanud ja ma jalutasin käe kõrval veel pikalt Luunat, korjasin kive, mis olid sõitmisega välja tulnud. Seda tööd on seal platsil veel palju ees!
Nädala lõpp möödub mul tööl olles, alles esmaspäeval on võimalus vist trenni minna.

Kommentaare ei ole: