Talve tulekuga jäi mu Fruty juures käimine väga soiku: lihtsalt ei leidunud töö ja laste vahel seda valget aega, et sinna jõuda. Seetõttu viis omanik poni Vinni koolitusele ja ma ei tea temast senini midagi.
Kahju on, jõudsin enda teadmiste ja oskustega temaga juba nii kaugele. Süüdistada aga pole kedagi, see on asjade kokkulangevus ja juu nii pidi siis minema. Loodan, et ponipreilil läheb kõik hästi!
Ma pole ausaltöelda hobustega vahepealt üldse eriti kokku puutunud, välja arvatud ühel korral, kui Toilas sõbrannal külas käisin. Seal mõistsin midagi, mida ma pole varem oma teadliku elu jooksul veel tundnud. Peale seda, kui Troopik Soome kolis ja seal suri, ma ei tahtnud talli vahele minna.
Armastus hobuste vastu ja tahtmine ratsutada ei ole kuskile kadunud, on aga jäänud veidi leebemaks, kui nii võib öelda. Ei ole nagu tundnud seda asja tuuma ja sügavust. On hobused, kellega seda tunned ja hobused, kellega mitte.
Hobustega tegelemist ma oma elust täielikult välja ei suuda lülitada, seetõttu hakkan uuesti sõitmas käima Kaija juures Valunaga. Temaga käisin ka eelmisel aastal mitmeid kordi sõitmas ja täitsa hästi hakkas välja kukkuma. Kuna see teine inimene enam Valunaga sõitmas ei käi, siis ei ole ka seda probleemi, et kui minna tahan, siis on ta juba nö ära bronitud.
Ma veel ei tea, kui palju ja tihti ma seal käima hakkan, alustan tasapisi. Luna on tõeliselt vahva mära, kes ei ole kõige lihtsam hobune sõita ja see mulle meeldibki. Temaga sõitmine on korralik töö ka enda kallal, sest muidu ta lihtslt ei toimi.
Nii et edaspidi siis minu ja Luna ühistest pisitegemistest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar