Gripp

Täna on see päev, kus pidin minema ühte armsat ruunapoissi vaatama Raplamaale.
Mis aga juhtus, on see, et mu poeg jäi teisipäeval haigeks...nagu kohe päris-päris haigeks, 39 palavik ja köha ja nohu. Järgnes siis see, et mina jäin kolmapäeval veel haigemaks (jah, saab veelgi haigem olla, sest minu palavik küündis mitmel korral lausa 39,4-ni ja köha on kordi hullem).
Nii nagu tulevad nädalapäevad teineteise järel, tuli neljapäeval haigus ka mu mehe ja väiksema lapse kallale, nii et poja haigusest kasvas välja üks "kena perekondlik ettevõtmine"!
Eile oli kõik juba enam-vähem stabiilne, palavikud 37-37,5 vahel, enesetunded talutavad. Köhast ma muidugi ei räägi, it's killing me, endiselt!
Täna aga ülla-ülla, oli pojal JÄLLE 38,4 palavik ja mingi vedelam-kui-vesi nohu!:S Nii, et tore....lihtsalt tore. Täpselt selline tunne ongi, et kõik see 4 päeva haigusega võitlemist on ilmaasjata olnud!
Tahaks lihtsalt aega kuu jagu edasi kerida, vast siis oleme terved ja kevad ka ligemal ja kõik paistaks veidi päikselisem.
Hetkel on suht masendus peal ja ei taha tulevase öö ja homse peale mõeldagi:S
Olge teised kõik terved, eks! Sest niiiiiiiii sõnuseletamatult vastik on haige olla ja veel vastikum on see, et lapsed peavad kannatama selle käes!!!
Aga miks just gripp?!? Sest neljapäeval käisime arstil ja tema sõnul viitavat kõik gripile. Kusjuures arstide uus lemmiklause on:"See on viirus, see tuleb lihtsalt läbi põdeda."
Nii lihtne see ongi?
Minu meelest mitte...

Peavalu

Eile käisin ratsutamas.
Talli poole sõites tundsin, et kukal on kange ja pea vist hakkab valutama. Sisendasin endale, et küll läheb üle, ravimit ka kaasas ei olnud.
Kohale jõudes K. just lõpetas talli vahekäigu pühkimist, aitasin tal märad sisse tuua ja ühe poisi T. ka.
Rääkisime niisama ja panime hobused valmis. Mina mära F.-i ja tema ruunapoisi T. Tegin natuke kordet ette, kuigi ega selleks otseselt põhjust polnudki, F. ei ole seda tüüpi hobune, kes pikalt puhates kipuks lollusi tegema. Aga ma üldiselt ei klapi temaga sõites eriti:D Ta meenutab mulle ühte mära D.-d minu ratsutamise algusaegadest, kellega ma samuti seljas ei klappinud. Peale selle on see mära väga tundlik sellele, et ruun temaga samal ajal platsin on. Ei meeldinud talle see, kui T. selja tagant ligines või vastu tuli või lihtsalt lähemale, kui F. heaks arvas, tuli. Ühesõnaga kõik oli kuidagi kehvasti... Sain sel korral juba ka traavi teha, nii palju ikka juba usaldasin teda, küll aga on see hobune nii tundlik, et nii kui ma natukenegi ette vajusin, siis ta jäi sammule ja nii me seal siis poole ringi kaupa traavi tegime... Ühel hetkel pakkus K., et annab mulle T.-d proovida, olin kohe nõus:)
Temaga oli palju kergem sõita, väga mõnus ja pehme loom. Ikkagi kippusin natuke kramplikuks minema, aga kõik tuli palju paremini välja, kui F.-i seljas. Ühesõnaga K. kogu aeg juhendas kõrvalt, juhtis tähelepanu sellele, et ma oleksin seljas sirgelt, aga elastselt, hästi pehmete sõrmede/kätega, hingaksin kõhuga ja hästi sügavalt ja kõik tundus palju parem, kui F.-i seljas:) Küll aga on mul ikkagi sääred nii nõrgad, et ma ei suutnud hobust kogu aeg säärte vahel hoida ja nii kippus ta vahepeal sisse vajuma või lihtsalt läks kõveraks.
Peavalu võttis võimust ja ma ei suutnud enam keskenduda, olin isegi kuklast juba kange, sest üritasin enda pead kuidagi säästa. Aga kõik läks iseenesest paremini, kui eelmisel korral ja see ongi peamine!:)
K. on hea nõuandja, sest treeneriks ta ennast nimetada ei luba:D Aga tänud talle heade õpetussõnade eest!:) Natuke sain tagumiku soojaks enne hobuse proovima minekut.
Tegelikult on väike soov minna ka nädala sees veel natuke ennast soojendama, aga ei oska veel öelda, kas ja millal see õnnestub, sest mees on iga päev viieni tööl ja suht kuue paiku juba hakkab pimenema. Nii et eks näis;)
Ootan tohutult laupäeva, sest siis lähen ühte ruunapoissi vaatama Raplamaale, aga eile peale sõitu ütlesin K.-le, et ma tunnen ennast nagu teist korda ratsutamas olles, mitte midagi ei oska, et on see ikka hea mõte, et rendihobust soovin...tema aga arvas, et kuidas ma siis uuesti õppida saan, ikka rendihobusega ja tasa ja targu:) See natuke rahustas, sest esialgu on mul kindel plaan ainult K. silme all sõita, sest vigade parandus ei ole hobuse puhul nii lihtne, kui mata kontrolltöös.
Peavalu oli ikka nii ulmeline lõpuks, et koju tagasi jõudes andsin ma oma pisikesele tütrele süüa, võtsin 2 Paraceramoli sisse ja kadusin fliisi alla pikutama. Külmavärinad olid tükk aega, mis kaasnevad mul alati suure peavaluga. Umbes kell 6 olin ma teki all ja pool üheksa tuli mees küsima, kuidas on ja siis olin ma magama jäänud. Peavalu päris ära polnud kadunud, aga andis elada juba.
Nõrkus oli veel terve õhtu.

Kauaoodatud märts!:)

Ongi see kauaoodatud märtsikuu käes!:)
Lumel enam pikka pidu pole, loodus tärkab varsti uuesti ellu, märts on juba täitsa lahe kuu ja seda enam, et hobuasjad hakkavad ka peatselt minu jaoks positiivses suunas muutuma.
Blogi muutsin jälle, eelmine tundus siiski liiga kirju ja kole:D Praegu jääb nii...nii kauaks ikka, kui hobuse saan, eks näis, mis tujud siis valdavad:P Loodan, et jään püsima ka millegi juurde ikka lõpuks, kui süda rahul on!:)
Seniks aga kena kevade tulekut kõigile!;)

Ootan juba seda suurt muudatust:)

Nagu näha, muudan oma blogi väljanägemist päris tihti. Arvan, et selle põhjuseks on minu sees möllav ootusärevus. Ootan tohutult juba seda hobust enda ellu ja ma ei tea ju siiani, kes selleks hobuseks olema saab!
Kohati tunnen ennast nii ebakindlana, siis aga ütleb sisetunne, et kõik läheb hästi ja täpselt nii, kuidas minema peab...
Kui blogi lugemine on kellelegi selle väljanägemise pärast raske, siis andke aga julgesti teada!:)
Varsti-varsti on plaan minna rendile pakutavaid hobuslasi vaatama, annan kindlasti teada, mis ja kuidas ja kuna. Enne aga ei räägi neist hobustest midagi lähemalt:)
Ootan-ootan-ootan...kannatamatu olen;)
Ja minu ellu on tagasi tulnud üks väga tähtis inimene, kellega vahepeal pikalt-pikalt suhelnud ei ole...oma 3 aastat vist! Kui see inimene seda loeb, siis ta teab kindlasti, et temast jutt ja kallistan teda kõvasti, sest ta on tohutult armas ja kallis ja tähtis mulle!:) Loodan, et varsti kohtume!;)

Talvest kõrini

Olen paaril korral hobustega kokku puutunud:)
Reedel, 24. veebruaril, käisin siin väga lähedal paari hobust vaatamas, keda rendile pakutakse. Hobused mulle iseenesest meeldisid. Ruun veidi rohkem, kui mära, aga... Seda aga ma siin lahkama ei hakka:)
Ja ma käisin ratsutamas, usute või ei?:D Laupäeval sain hobuse selga!:) Tore mära oli, kuigi minu jaoks esialgu ehk veidi liiga tormakas/särtsakas. Tegin põhiliselt sammutrenni, natuke ka traavi. Ma olen uue hobusega nii raske kohaneja, et selle hobusega ma ühe trenni jooksul korralikult ei kohanenudki. Küll aga on mul võimalus temaga veel sõitmas käia, enne, kui endale rendihobuse toon. Tahtsin seda ka pühapäeval teha, aga nagu needusena jäi mul poja haigeks ja talli ma minna ei saanudki.
Rendipakkumisi on üllatusena üsna kobedalt tulnud, olen nende loomade peale omajagu mõelnud ja natuke selekteerinud ja hetkel on pinnale jäänud üks hobune, keda märtsi alguses vaatama tahan minna. Kuigi on veel paar hobust, keda ma tahaks proovida, siis arvan millegipärast, et kui too ruun mulle sobib, siis ma teisi ei lähegi vaatama. Ma kaalude tähtkujus sündinuna tean, et teen hobuse valimise enda jaoks sellega võimatult raskeks:D
Talvest on aga täiega kopp ees! Tahan sooja ja suve ja kuiva ja päikest ja selle kõige sees ratsutada:) Nii ootan juba seda võimatult kaua tulevat kevadet. Kusjuures kevadekuulutajad aeg-ajalt juba laulavad õues ja nii hea tunde tekitab see. Ja hobused ajavad karva, jeeee:D...kuigi ohh seda hobuse küürimist enne sõitmist, kui tonn karvu on vaja maha nühkida... Edu kõigile selles!;)

Rasked otsused...

Igasuguseid päevi on vahepeal olnud: rõõmsaid, tujutuid, päikeselisi, KÜLMI, entusiastlikke jne...
Ühesõnaga olen mõelnud ja perega arutanud ja veelkord mõelnud ja perega jõudnud ühisele otsusele, et selleks, et ma saaksin ühe kindla hobuse endale sõita ja tegeleda, peaksin ma hobuse rentima:)
Päris grupitrennis ma käia ei tahaks (kuigi olude sunnil teeksin ka seda), seda ka ei taha, et ma "once in a while" käin kuskil tallis mingi hobusega sõitmas.
Kuna ma hobust ostes tahan saada endale KINDLASTI ja tingimusteta araabia hobust, siis tunnen, et lähiajal ei oleks see pere suhtes aus ost. Meil on mõni tähtsam asi korda ajada!:) Seniks tahaksingi endale hobust rentida, et saada tagasi see hobusepidamise tunne, kuidas ma sellega toime tulen, mida see endaga kõik kaasa toob.
Jah, ma olen ju hobust omanud, peaksin seda kõike teadma, aga see kõik ununeb ja kaua ma seda hobust enda käes ikka hoida sain, lõpuks oli enamuse ajast rendile antud...
Ühesõnaga tahan ennast kõige sellega uuesti kurssi viia, samas oleks mul oma kindel loom, kelle juurde alati minna.
Olen nüüd vahepeal tallis käinud. Niisama akusid laadimas, isegi mitte sõitnud pole:P Aga lihtsalt see keskkond, hobuste mörin, kui keegi ligineb, rahulik heina matsutamine, lõhnad...see kõik nii rahustab mind ja koju jõudes olen ma nii energiat täis!:) Ja seltskond (nii inim- kui hobu-) on ka super!:)
Käisin korra ka Piiral Kadri ühtesid saapaid proovimas, mis on uued ja nahast ja puha ja soodsalt saaksin, aga...mul läheb terve käelaba sääre ja saapa vahele:D Ühesõnaga see variant kukkus ära, pean edasi mõtlema, kas osta poolsaapad oma sääristele alla või ikkagi pikad saapad. Pükse on mul ka vaja, kindad juba ostsin:)
Hetkel on mul 2 hobust proovisõitu ootamas, aga ootan natuke soojemat ilma praegu. Samas ootan veel pakkumisi, kuulutus on hobufoorumis üleval!:)

Saladus:)

Käisin täna ühes toredas kohas ja tegin hästi palju pilte ja sain tohutult positiivseid elamusi!:)
Kõik ei ole kadunud, kõik ootab alles ees!:)
Aga see on saladus!:P

Piira tall

Meie kõhuviiruse saaga ei ole veel päris läbi kahjuks, aga peab lootma, et varsti saab!:) See selleks...
Eile käisin Piira tallis Kadriga rääkimas:) Kadri tegi seal Africana'ga saanisõitu ja samal ajal saime rääkida. Africana on vahva mära, kelle kohta Kadri rääkis, et ta on sõitnud skeemi, takistussõitu, rännakut ja nüüd käib ka saani ees...nii et multifunktsionaalne hobu!:)
Saani ees väga hea minekuga, vahepeal oli kallutamisega päris tegu, et saan püsti jääks! Õues oli juba väga külm õhtul peale nelja, saanis hakkasid varbad ja sõrmed ikka külmetama, aga väga hullu ei olnudki.
Tall on ilus, loomad ilusad ja hoitud, inimesed toredad. Millalgi lähen uuesti, saab ehk vast ka hobuse selga natuke:) Ilmad lähevad siin nii krõbedaks ära, et ma ei oska öelda, millal ma lähen, päris -30ga ei taha seal oma niigi hullu näonahka külmetada. See läheb külmaga ikka vapsee siniseks ja kõik küsivad, et mis mul juhtunud on!
Selgituseks siis nii palju, et mul on lihtsalt akne kõige hullem vorm ja kuna ma annan oma 4,5 kuusele veel rinda, siis ravida ma seda hetkel ei saa!;) Käingi nii kaua muhk näos ringi:P Õhh, mul sellest kopp ees tegelikult, kuigi üritan positiivne olla ja mõelda sellele, et tütreke on tähtsam, kui minu näolapp...:S
Järgmisel korral üritan tallis pilte ka teha, sel korral unustasin fotoka kahjuks maha...

Kõik ideaalne lõppeb ikka kord kohutavaga...

Käisime 22.-24. jaanuar perega Mairitil külas.
Pühapäeval sinna jõudes vahetasin esimese asjana riided, et ratsutama minna, Janar jäi lapsi hoidma:)
Mairit oli juba Akkuri alias Jürka ja Aluri talli toonud, kui ma Lisannat söötsin. Läksime üle välja Voka metsa, ilm oli suurepärane, veidi tuuline (mida mere ääres on suht pidevalt), aga ei sadanud midagi märkimisväärset. Lumi oli väljal kohati väga paks, aga vahva oli sealt traavis läbi sumada!:)
See energia ja positiivsus, mida ma sellest ratsakäigust sain, on sõnadega kirjeldamatu! Akkur on tohutult armsa iseloomuga eestlane, kes andis mulle andeks mu vahepealsed tasakaalu viperused, temaga sai mõnusalt rahulikus tempos ilma ja ratsutamist nautida. Ma ammutasin endasse kõike enda ümber, vahepeal lihtsalt ütlesin mitu korda Mairitile, kui hästi ma ennast ikka tunnen ja kui hea see kõik on!:P
Tegime umbes tunniajase ringi, sest pimedaks hakkas kiskuma, kodu poole oli hobustel samm kohe pikem, aga mitte mingit rebimist ja kiskumist ei olnud!:) Suurepärane õhtupoolik lumistel metsaradadel ratsutades sai selleks korraks läbi.
Järgmisel päeval läksime kohe peale hommikusööki. Tahtsin Troopikuga minna, temas on araablast sees ja mind kohe tõmbab tema poole. Mairit aga soovitas alguses veidi kordet teha, et Troopik enda energia ülejäägid kordel jooksmisele jätaks:P Minu meelest oli hobune täitsa ok, ei ta hakanud kordel tormama ega pea laiali jooksma, läksin suht kohe selga ära. Romet tahtis hirmsasti hobuse selga, muudkui käis ja lunis, lasime tal siis Aluri seljas istuda, Mairit sõidutas teda paar ringi, kutt oli jumala rahul, ei tema karda, pigem fännab hullult hobuseid!:P
Kuna sel päeval oli ilm vastupidiselt eelmisele korrale väga pähh, tuiskas, oli väga pilves ja tuuline, siis otsustasime jälle sinna Voka metsa minna. Seal on väga mõnus. Ratsutasime mööda oru põhja kulgevat rada mere äärde. Ohh, kui ilus seal oli, vaatamata mujal olnud halvale ilmale, oli seal kuidagi vaikne, meri kohises, väga õrnalt sadas ja tuult eriti ei olnud. Eelmisest ratsutamiskorrast olid mul vaid pepukondid veits valusad, imestan, et mul ükski lihas haige ei olnud. Tagasi läksime läbi Voka asula. Troopik on muidu selline reipa sammuga loom, kellele meeldib krutskeid teha ja asju vahtida, aga mulle tundus, et ta kuidagi sai aru, et mina seal seljas olen enesekindluseta ja ta oli selline üliettevaatlik ja hoolitsev. Ma nautisin temaga sõitmist täiel rinnal ja loodan, et mul tuleb Troopikuga veel toredaid ratsaelamusi!:)
Kõik oli nii ideaalne lihtsalt, ma tundsin, kuidas need kaks hobustega veedetud päeva mulle energiat andsid, tundsin, et kõik on kuidagi parem, aga...
...teisel ööl, kell 2:30, hakkas Romet oksendama une pealt, pooleteise tunni jooksul oksendas ta juba 6 korda, kõik vesi, mis ta sisse jõi, tuli sama targalt välja ja lõpuks keeldus ta üldse joomast, sest kartis uut oksendamist. Kutsusime kiirabi, nad viisid lapse kaasa ja kuna mina pidin Lisannaga jääma, siis läks Janar temaga. Terve eilse päeva oli Romet Puru haiglas tilgutite all. Mina kutsusin endale ja Lisannale venna järele, sest tahtsin hirmsasti oma koju turvalisse paika. Ka Mairitil oli sel päeval paha olla, söötsin hommikul tema eest veel hobuseid, sest tema seda ei suutnud.
Nii et meie ideaalsele sealviibimisele pani punkti kohutav kõhuviirus, mille saime Mairiti pojalt, sest tema oli paar päeva enne meie sinna minekut oksendanud, aga me ei teadnud seda enne sinna jõudmist:(
Nüüdseks on mu poja kodus, tervis veidi parem, enam ei oksenda vähemalt. Aga ta on väga tujukas ja veel suhteliselt isutu, nii et ootame tema paranemist ja loodame, et meie pesamuna haigeks ei jää!!!
Armastan hobuseid ja kvaliteetaega nendega ning oma perekonda maailma palju!!!:)

Alustan uuesti:)

Kõigepealt ilusat seda aastat kõigile ja palju kordaminekuid!:)
Nagu ma kuskil eelnevas postituses mainisin, on mul plaan sellel aastal hakata uuesti hobustega tegelema. Esimesed ponnistused selleks on tehtud, olen aktiivselt otsinud kohta, kus seda teha!:)
Ausalt öeldes kartsin hullemat, ses suhtes, et oli väike hirm, et äkki ei leiagi ma endale seda talli, kuhu oma nina vahepeal sisse pista. Aga oh üllatust, mul on hetkel väike valikuvõimaluski!:)
Esiteks tahan ma siiski käia Vinnis, et mõni kord kuus treeneri silma all sõita, juhtub seda siis nii tihti või harva, kui juhtub, aga peaasi, et ma seda teen!
Teiseks on üks koht mere ääres (kahjuks minust küll veits kaugel, mingi 40 km), kus pakutakse hobustega tegelemise võimalust, sinna lähen vist nädalavahetusel uurima:) Tundub huvitav ja kuna nad elavad täitsa mere ääres, siis loodan, et saan seal lihtsalt vahel enda akusid laadida.
Kolmas koht on mulle kõige ligemal ja ahvatlevam, sinna saan minna vast uuel nädalal ja seal loodan natuke siis tihedamini käia, kui korra-kaks kuus:P
Kõigest lähemalt räägin siis, kui käidud ja emotsioonid käes!:) Olen nii põnevil, ootan juba seda uut algust!:)