Väike vahekokkuvõte.

Lasen endiselt samas tempos, et kõik vanast kohast vabad päevad veedan tallis. Vanas kohas on viimane tööpäev 17. detsember, peale seda EHK läheb kergemaks.
Bokside tegemisega tõesti harjub ära. Kui boksid on igapäevaselt korralikult tehtud ja allapanu pole sees liiga palju, on seda hea teha ja läheb üsna kiirelt. Terve tallitäie bokse teeb kahekesi ära umbes kella 12-ks, üksi umbes kella 14-ks. Lihased ei ole valusad, selg ei valuta. Mis mul peale paari päeva tallis olekut haiget teevad, on hoopis sõrmed :D Eriti kõige väiksem sõrm.
Mõlemas suures koplis on nüüd võrud rullidega. Enam ei saa nad heina endale alla talluda :)
Pühapäeval kolib üks hobune meilt ära Pallasesse, nii et vabu kohti on jääb pühapäevase seisuga kolm.
Eile käis meil sepp ja tuleb homme ka. Paar talli hobust, kellel üldse polnud raudu, said esijalgade talverautuse krihvidega. Eile sai kokku tehtud 5 hobust, sepp tuleb täna uuesti, sest kõiki ei jõudnud teha. Luuna on ka täna järjekorras, saab kõik 4 jalga raudu, lumekummid ja krihvid alla.
Nüüd peame jääma lund ootama. Hetkel on raske leida kohta, kus sõita saaks. Üle tee on meil selline rohune maalapp, aga seal saab sõita vaid päevasel ajal, kui veel valge. Plats on hetkel päris jääs ja see, et seal valgustus on, ei ole suureks abiks, sest sõita ikka ei saa.
Luunaga olen nüüd kahel korral ratsutanud, ühe korra sõitsingi üle tee. Tegime traavi ja volte ja kaheksaid. Oli üsna elastne ja mõnus, pikalt ei teinud.
Teine kord tegime trenni platsil, kui see veel jääs ei olnud. Siis oli suht mudane. Luuna astus mulle sadulavöö pingutamise ajal vasaku jala suurele varbale nii, et ma arvasin küll, et kas tuleb küüs maha või läks luu, sest valu oli meeletu ja andis tunda poole ööni. Üllataval kombel ei läinud varvas isegi siniseks ja nüüdseks on juba enam-vähem taastunud, veidi annab tunda jalanõu sees või kui otseselt ise katsun.
Ühesõnaga too õhtu platsil olles tegime samuti volte, peatusi jms. Galoppi tegema ei hakanud. Luuna oli küllaltki mõnus, vaatamata sellele, et mu varvas nii kohutavalt valutas, et sõitmisele oli raske keskenduda.
Luuna hommikuti tallis olles köhib. Vähe on saanud trennitada ja see mõjub kohe ta emfüseemile. Kui regulaarselt trennis käib, siis põhimõtteliselt ei köhigi. Eks hein on ka tolmune muidugi.
Mõtlengi, et peaks talle mingi sööda ostma, mis hingamisteedele hästi mõjuks.
Plaanis on kõigist tallis elavatest hobustest teha pilte ja Lepa talli FB lehte täiendada. Ei tea, millal selleni jõuan :)

Natuke Lepa tallist.

No tegelikult olen praegu Aqvas tööl, on varajane hommikutund ja rahvast liigub vähe, seega mõtlesin, et kirjutan veidi Lepa tallist ja sealsest eluolust. Täna on mul kümnes järjestikune päev tööl olla, magada sain täna öösel vaid paar tundi sõna otseses mõttes (õhtul oli mul ilmselt üleväsimuse tõttu võimatu uinuda, kuigi hirmus väsimus ja uni oli) ja kui mul lõpuks tukk peale tuli, siis hakkas tütar nutma ja pidin ta enda juurde võtma. Lõpuks jäin magama umbes kell 2 öösel ja äratus oli 4:30. Silmad on paistes ja megauni on! :P
See selleks, see karm aeg tuleb kuidagi üle elada.
Lepa tall on üks kena ja hubane 20ne boksiga tall Lääne-Virumaal, kus kunagi peatusin enda rendihobuse Happy-ga. Hetkel ongi tallis 20 hobust, neist 9 on erahobused ja 2 pisikesed ponid. Maneeži meil pole, aga on valgustusega plats, mis praegu on küllaltki heas olukorras ja täitsa annab sõita. Paljudel hobustel on vaid valed "rehvid" all. Sepp tuleb selle kuu keskpaigas.
Enne olid hobused paljudes erinevates koplites mõnekaupa. Nüüd on nii, et kunagine sugutäkk (nüüd küll ruun) on täitsa eraldi, siis ühe omaniku kaks täisverelist on kahekesi ja kuna tall on kaheosaline (nimetame neid vanaks ja uueks talliks), siis vana talli hobused on ühes koplis ja uue talli hobused teises.
Harjumine võtab nüüd aega, aga tasapisi lepivad nad juba uue olukorraga. Eriti veel, et nüüd sai koplitesse (mõlemasse kaks) heinarullid ette viidud ja neil tegevust terve päeva.
Talli enda hobused lähevad hommikul esimese asjana nüüd õue ja saavad seal siis pea heinarullis toituda:D Erahobused saavad tallis sees oma hommikuse heina ja seejärel lisasöödad ja lähevad õue umbes tunni pärast, et seal edasi süüa.
Šetlandid elavadki õues, kus neil on varjualune saepuru ja põhu allapanuga ja väike jalutusaed seal juures, kus saavad vabalt sisse-välja liikuda. Nendega on see jama, et neil ei ole seal jootmissüsteemi ja esimese asjana hommikul ja viimase asjana õhtul tuleb neile juua pakkuda. Päeva jooksul ka mitmeid kordi. Samas see ei võta palju aega, lihtsalt peab seda meeles pidama pidevalt.
Kõige suurem töö ongi bokside tegemine, sest neid on palju. Kahekesi polegi väga hullu, aga kindlasti hakkab ette tulema päevi, kus seda üksi tuleb teha.
Meil on juba erinevaid viperusi ette tulnud, aga oleme kuidagi hakkama saanud ja see talv tuleb üle elada. Hetkel ongi kõige raskem aeg, sest ise ka alles kohaneme ja talvel ongi kõik asjad keerulisemad.
Tallis toimuvad ka grupitreeningud, aga kuna hetkel on selleks vähe hobuseid, siis korraga saab trennis käia kuni 3 inimest. Praegu mina pole trenne andnud, seda on teinud K.
Fogel ja Luuna on laupäevast saati ka Lepas. Luuna on kiirem kohaneja ja on rahulik muti olnud, Fogel veits stressab ja alguses ei tahtnud eriti süüa, aga nüüd on juba ka sööma hakanud ja rahunenud. Kari neid omaks pole veel võtnud.
Luunale tegin kordet üleeile. Eile oli plaanis sõita, aga nii vastikult tuuline ilm oli, ei ei suutnud mõeldagi hobuse selga mineku peale! :P
Ootan väga kevadet juba! :)

UUDISEID! ;)

Ma ei ole sõitmas käinud Luunaga, ma ei tea, kui kaua. Sellel on ka üsna mõjuv põhjus, vähemalt ma ise arvan nii :)
Ühesõnaga ma hakkan töökohta vahetama.
Lähen tööle Lepa talli, kus hakkame koos K.-ga seda talli juhtima ja majandama. Hetkel on väga raske ja väsitav aeg, sest raban vanal töökohal ja kõikidel sealt vabadel päevadel veel tallis ka. Puhkepäevi ei ole üldse ja seda veel mõnda aega.
Homme kolivad Luuna ja Fogel ka Lepa talli ja Luuna jääb endiselt mulle sõita :)
Eluolu korraldame seal veidi ümber. Loodame, et paremas suunas. Üldse on mõtteid ja eesmärke palju, tasapisi nüüd siis tegutseme. Kevadepoole hakkan hobuseostu mõtteid mõlgutama, aga võtan asja rahulikult ja praegu keskendun tallile ja Luunale.
Ees ootab põnev aeg! :)

November

Aeg lendab. Blogi tuleb harva meelde, kuigi trennides olen regulaarselt käinud kuni oktoobri lõpuni.
Hetkel hobune puhkab ja vist mina ka. Teatud mõttes on vaimselt üsna raske aeg olnud, tõusud ja siis jälle mõõnad ja neist üle saamised.
Hobune on olnud üle keskmise hea. Luuna on üldse hea ja tore ja mul on südamest hea meel, et ma saan temasuguse hobusega tööd teha.
Olen aga täheldanud, et tal on tekkinud selline üksluine pilk trenni minnes ja see mulle ei meeldi ja seetõttu otsustasin tal lasta puhata.
Nüüd on ta seda varsti peaaegu 2 nädalat teinud, mõtlesin siis, et kolmapäeval vist peaks minema teda "kiusama".
Tahaksin blogi suhtes vähe aktiivsem olla, aga ma ei tea, kuidas ennast selleks sundida. Õigemini, ma ei tahakski sundida, see võiks kuidagi iseenesest tulla.
Praegu aga ei tule...
Reedel, 7. novembril, käisin oma silmatera vaatamas ja silitamas Astra juures! Panime Amali ja Jasimi sadulasse ja läksime käekõrval maastikule. See oli jumalikult äge, ausõna! Amal oli julge ja aktiivne, vahepeal mu varukat hambaga katsudes puges ta mulle veel sügavamale südamesse. Ta tegi seda täpselt nii, et noh, sõber, vahva eks! :)
See oli ilmselt meie viimane koosveedetud aeg, elu läheb edasi, nii kurb, kui see ka pole!
Olen väga kurb. Sõnu selle seletamiseks ei jätku...

Õige paine ja eilne maastikuretk.

Eilsel maastikulkäigul ma ei nõudnud hobuselt nüüd küll mingit painet :D, aga see on olnud meie viimaste platsitrennide "teema".
Kõigepealt siis õigest paindest.
Olen trennides sellele rõhku pannud, sest endiselt Luuna paremale sõites tahab üle painutada ja vasakule sõites ei taha üldse painutada, eelistab õlg sees liikuda ja ei püsi nö ringil, vajub pidevalt sisse.
Viimasel ratsastustrennil lausa vihastasin. Tegelikult siiski mitte hobuse, vaid enda peale, aga natuke pahurdasin Luunaga ka.
Kuidas on see võimalik, et vasakule sõites, mu kehahoiak (ristluu ja keha väike kalle sissepoole), sisemise sääre isegi liiga intensiivne kasutamine ja ringi sissepoole "avatud" ratse ei päädi sellega, et hobune oleks õiges paindes. Vaid ta IKKA jookseb kuklast paremale kõverana õlg sees! Täiesti masendav ja lootusetu tunne tuleb sellistel hetkedel, kuidas ma küll hakkama ei saa sellega!? Võtsin steki abiks. Kõigepealt säär ja ratse, kui abi polnud, siis väike meeldetuletus stekiga. Ma ei löönud teda kordagi, pigem tegin sellise meelde tuletava koputuse õlale või sääre taha. No aitas, aga see oli ikka TOHUTU võimlemine seal seljas ja tundsin ikka, et mängin piiri peal.
Ühesõnaga tegin veel suure ringi koos paari voldiga kõigepealt paremale poole, kus ta pigem tahab üle painutada (aga selle kontrollimine on lihtsam), ja siis vasakule. Olin läbi nagu läti raha! Galopini me ei jõudnudki...

Ühesõnaga peale sellist üsna stressirikast platsitrenni, käisin eile K.-le välja idee maastikule minna. Hea vaheldus endale ja ka hobustele.
Jõudsin talli kell 12, lapsed olid lasteaias ja mul aega 4 tundi. Aega küll ju, eks! :)
Platsist mööda kõmpides tahtis Luuna suure hurraaga kõigepealt platsile keerata, aga kui ta suuna metsa poole hoidsin, siis võttis sellise reipa sammu sisse, et pidi lausa pidurit peale panema vahepeal.
Mutt läks ikka väga elevile, et maastikule saab!
Väga pikalt käisimegi sammu, lasime hobustel nautida. Kõrvad kikkis, reibas samm, mis vahepeal kippus traaviks üle minema. Luuna oli väga sõiduvees! :) Nii hea tunne oli, justkui Luuna olekski seda retke pikisilmi oodanud.
Ühes kohas metsa vahel oli puu teele langenud. Üle hüpata seal ei saanud, sest võsa oli ka parajalt, aga ma tulin korra seljast maha ja läksin ise ees, Luuna astus ilusti üle, K. tuli Fogeliga ilusti seljas üle. Niisiis matk võis jätkuda. Kruusateele jõudes alustasime traaviga. Jälle, ilge traavli seljas loksumise tunne tuli peale, sest Luuna muudkui keris ja keris ja traav läks pikaks-pikaks! :D Naersime, et võiks siis platsil ka nii edasipürgivalt liikuda!:P
Ühel hetkel lasime nad galopile ja jälle Luuna hakkas all muudkui kiirust lisama. Kaija pärast küsis, et kas talle tundus, et me eest ära kaome:D Galoppi me rohkem ei teinudki, see väsitas mind korralikult ära!
Kui üle suure tee saime, siis põld, millelt oli saak ära koristatud, oli ideaalne traavitamiseks. Kuna otsustasime, et läheme maid avastama ja ei keera veel suunda kodu poole, siis sõitsime põllu tagumisse serva, et uurida, kust sealt edasi saab.
K. veel rääkis, kuidas ta 3 aastat tagasi sõbrannaga ratsutamas käies ära eksis ja otsisime rada, kust jõuaks K. kodu juurde mineva teise kruusatee otsa juurde.
Ühes kohas jõudsime ummikusse, keerasime otsa ringi, kõmpisime tagasi. Teist rada pidi aga tundus, et täitsa peaks õigele poole suund olema. Kõrgepingeliinide alt läbi ja muudkui edasi!:D Lõpuks jõudsime kruusateele, mis viis meid mingi krossiraja juurde.
Täitsa lõpp, avastasime end juba Rakverele ligemalt, kui me arvata oskasime! Kartsin juba, et ei jõua lastele lasteaeda järelegi!
Oli kaks võimalust. Kas läheme mööda suure tee äärt või keerame otsa ringi ja tuldud teed tagasi.
Otsustasime viimase kasuks, sest suure tee ääres kõndimisest ei olnud me keegi vaimustuses.
Tagasitee tundus kusjuures kiiremini kulgevat, poole tunniga olime K. juures kodus tagasi. Selleks ajaks olime hobuste seljas 2,5 h tegelikult juba külmetanud. Hobused olid väsinud ja päris raske oli hobuse seljast alla tulla!
Au ja kiitus kestvusratsutajatele! :)
Samas tekkis huvi ja hasart, sest me tahame nüüd teada, kus me täpselt olime ja kuidas sealt ikkagi tagasi saab nii, et ei pea sama rada läbima!
Hobustele fliisid selga, heinad ette ja koju enda kehatemperatuuri teega tõstma. Jõudsin lastele ka õnneks ilusti järele, kuigi ega aega üleliia ei olnud. Sooja ei saanud ma veel tükk aega kehasse, õhtul käisin saunas ka, siis tekkis juba parem tunne!
Samas oli nii tore ja naerda sai palju, hobustele ka meeldis ja mõtlesime, et peaks hakkama tihedamini matkamas käima! :)

Kõik on hästi...

...kuigi ega ära sõnuda ka ei taha.
Praegu liigub Luunaga tõesti paremuse poole. Olen nüüd siin ikka sõitmas käinud (viimati eile), sadul mõjub hästi. Positiivset mõju esimese paari trenniga veel ei tundnud, aga hobune on nüüd juba trenni algusest peale lõdvestunum, painutab paremini mõlemat pidi (kuigi endiselt on nii, et kui ennast unustada, siis painutab ta paremale sõites üle ja vasakule vajub tihti õlaga sisse ja ei taha õiget painet võtta), galopiletõsted ja galopiosa muutub aina paremaks. Hobune on mõnus ja elastne sõita, ta ei kiirusta, ei lähe seljast pingesse, rütm on hea.
Eks tööd on veel palju-palju, seda on alati! :)
Viimastes trennides olemegi rõhku pannud õigele paindele ning lõdvestatusele. Endiselt tahab ta alati pikka soojendust, esimese traavi poole peal näitab ta lõdvestumise märke, hakkab kontakti otsima ja pinged seljas vähenevad.
K. on mulle kahel viimasel korral näpunäiteid jaganud. Ise olen enda kallal ka tööd teha saanud. K. sõnul olen ka paremuse poole liikunud enda kehahoiaku, sääretöö ja, üllatus-üllatus, täisistakuga! :) Selle üle on mul endal eriliselt hea meel! Paremale sõites suudan ma ennast rohkem kontrollida ja hobusega kaasa minna, vasakule liikudes ikka vahel tuleb mingi krambike sisse ja siis on Luuna ka kohe pinges.
Eile sõitsime veel maalatte päris palju, jäin trenniga ülimalt rahule!
Mutike on tubli. Kuigi olen üritanud ennast tundemaailmast eemal hoida, sest hobune pole minu ja olen niivõrd palju haiget saanud, siis olen viimasel ajal jõudnud tõdemusele, et Luuna hakkab ikkagi südamesse pugema!

Laupäevasel Horse Show päeval sai ka seal päevake veedetud, oli tore, kuigi ka väsitav päev plastmassist tooli peal veeta! :P Koolisõidu KÜR oli muidugi eriti oodatud ja vaatasin seda huviga!

Esmaspäeval, 6. oktoobril, käisin ma aga Astra juures ja jätsin sinna tüki oma südamest! Nimelt Amalile, sest ta lihtsalt vaatab selliste silmadega otsa, et ma sulan. Sain temaga tegeleda, puhastada, sadulat selga panna, metsa vahel jalutamas käia (käe kõrval muidugi:)). Ta on imeline hobune!
Loomulikult käisime ka ratsutamas maastikul, aga seda juba vanade ja kogenud märadega. Dida oli küll juuli kuust alates seisnud, aga Astra kinnitas, et ta ei tee midagi!:P No ühel hetkel, kui selja tagant auto tuli, siis tal oli ikka kohutav paanika. Araablase meeled ja liigutused on ikka 100 korda tundlikumad ja kiiremad, kui poolverelisel hobusel ja päris tükk tegu oli, et sinna selga jääda. Ta ei üritanud minust lahti saada, aga ta lihtsalt läks endast väga välja selle selja tagant läheneva auto peale, et ta läks väga sabinasse ja tegi vähe ootamatuid ja väga kiireid liigutusi!:P Maha ma aga ei potsanud, auto õnneks võttis hoo maha ja saime põllu peale ohutusse distantsi auto möödumist vaatama. Seal ta juba rahunes ja sõit kulges rahulikumalt edasi. Astra tahtis aga vahepeal hobuseid vahetada ja siis sain ma selga Ükssilmale, Jassile, kes ühest silmast pime, samas see ei sega teda vähimalgi määral ja ta oli täitsa mõnus ja mugav sõita. Kuna Didal raudu all ei olnud ja ta hellitas veidi, siis traavi tegime vähe. Aga umbes tunnine jalutuskäik araablastega maastikul oli minu jaoks täiesti täiuslik ja mitte miski ei pane mind araablaste suhtes ümber mõtlema. Nad olid, on ja jäävad mu lemmikuteks! Jalutuskäigul kohtasime ka kahte metskitse, kes meie nina alt läbi jalutasid, hobused ei teinud peale kõrvade kikitamise teist nägugi!

Viimased päevad on täis emotsioone! Peale Astra juures käimist on raske olla, südamel on raske...

September.

Ei oska millestki rääkida tegelikult.
Olen ikka septembris ka sõitmas käinud, aga blogida pole viitsinud.
Mul olid vahepeal lapsed pikalt haiged, siis olin ise ka tõbine, nii et pikk vahe jäi vahele ja eile käisin siis üle paari nädala.
Luunal nüüd oma koolisõidusadul. Sama, mis Fogelil, aga laiem. Nii mõnus oli sõita, ma tunnen ennast selles sadulas palju kodusemalt, kui üldsadulas.
Üldiselt on viimasel ajal olnud galopiosa palju parem, kui traavi. Eile samuti. Tegin väga kerge trenni, sest konkreetselt sõitmiseks jäi mul vaid pool tundi, pidin kellaaja peale linnas tagasi olema. Traavis ikka andis ka kohati mõnusalt järele, aga palju oli hetki, kus tundsin, et tõesti on pikalt sõitmata. K. on tegelikult ikka vahepeal ka teda liigutanud.
Galopis oli ta aga nii mõnus, et olekski taht sõitma jääda. Mõnus rütm, hea tunne seljas, eest elastne, mitte üldse esiotsal, mitte mingit kiirustamist. Selliseid hetki võiks meil veel palju tulla! :)
Tegin mõlemile poole vaid ühe galopiletõste ja siis veidi traavi peale ja pidingi lõpetama.
Täna ja homme olen ma pikalt tööl, plaanin minna kolmapäeval, arvatavasti siis, kui lapsed lasteaias.
Horse Showl olen ilmselt vaid laupäeval.

18. ja 21. august

Tohutu laiskus on peal! Põhiliselt siiski blogi kirjutamise asjus, talli ma lihtsalt jõuan viimasel ajal harva, sest ilmad veavad alt ja palju tööpäevi on olnud, kus lihtsalt ei jõua enam talli.
Aga olen käinud vahepeal kahel korral.

18ndal tegin topeltkordet. Ei olnud just parim päev. Luuna oli suht kramplik, ei tahtnud kuidagi lõdvestuda. Peale selle olen mina seal kahe korde otsas veel väga koba. See on ikka palju raskem, kui kõrvalt vaadates tundub. Samas ma tean, et ma pean seda harjutama, teen seda nii leebelt, kui ma suudan, viimane asi, mida ma tahan, on see, et hobune minu harjutamise all kannataks!
Lõpupoole läks juba paremini, kuigi vahepeal ei tahtnud ta kuidagi edasi liikuda, hakkas seljast kumeralt tippima ja edasipürgimist polnud. Peale paari galopiletõstet hakkas ka traavis helgemini liikuma ja siis lõpetasimegi ära.
Õues on juba nii jahe, et enam pesta ei julge. Õnneks ei olnud ta ka väga märg, kergelt niiske vaid.

21. august käisin trennis üksi, sest K. oli tööl. Tahtsin võimalikult vara ära käia, sest augustikuu on näidanud, et hommikupoole veel ilm peab, aga peale lõunat kipub iga natukese aja tagant hoogsalt sadama.
Luuna oli küllaltki mõnus. Ta on alati mõnusam, kui üksi platsil oleme. Püüdsin ennast hästi palju jälgida, kuidas istun, kus sääred on, käteasend ja ise sealjuures lõdvestunud. Raske, ma ütlen! :P
Kui hakkasin esimesele galopile mõtlema, hakkas tibutama. Ei last ennast sellest väga häirida, sest mis see "kaks tiba" meile ikka teeb. Luuna oli galopis päris mõnus. See, et paar sammu enne galopile tõstet täisistakus olla, mõjub ülihästi. Üleminek on sujuv ja lõdvestunud.
Teise galopi ajal hakkas tihedamini sadama. Tegin siiski paar volti ära ja jäin sammu. Ja kus siis hakkas kallama!
Kiirel sammul talli sisse, mõtlesin, et las siis jääda, sain enam-vähem trenni tehtud!
Hobusel jõudsin valjad ära võtta ja kui sadula kallale läksin, siis vaatasin õue ja vihm oli üle! :D Täiesti naeruväärne. Me saime ikka korralikult märjaks, samas oleks võinud selle paar minutit ära oodata platsil ja oleksime ehk saanud trenni korralikult ära lõpetada.
Enam ma aga uuesti õue minema ei hakanud, Luuna oli trennis tubli olnud.
Seni, kui ma asju ära korjasin, oli ilus ilm taas kohal ja hobune ilusti ära kuivanud, viisin nad õue tagasi.
Hirmsasti tahaks maastikule minna millalgi, aga ei tea, kuidas meil K.-ga ajad klapivad ja ilmaga veab.

K. trenn - 13. august

Kui eile perega talli jõudsin, oli K. platsil Fogelile kordet tegemas. Käisin uurisin, kaua tal läheb ja küsisin, kas ta on nõus mulle trenni tegema. Oli küll :)
Läksin panin Luuna valmis ja platsile. Kui K. lõpetas ja talli ära läks Fogeliga, siis Luuna jäi piiiika kaelaga kõõritama, mõne aja pärast rahunes ikka.
Jõudsin sooja ilusti ette ära teha, kui K. platsile tagasi tuli. Võttis meid enda ümber voldile ja seal me siis sõitsime.
Päris raske oli. Aga mulle nii meeldib, kui keegi kõrvalt seletab, õpetab, suunab, sest omaette pusides jäävad mingid kindlad vead korduma ja mida rohkem need süvenevad, seda raskem on ümber õppida.
Kõigepealt sättis K. mu keha ja käte asendi paika. Alustasime rahuliku traaviga ümber K., pidin kergendama. Pidin jälgima pingsalt enda käsi, et need oleksid ilusti pöial püsti, ratse ja käsi tekitaks ühe pika sirge ilma "murdumiseta". Õlad taga, ette kukkuda ei tohi!
Mõne aja pärast hakkas Luuna ilusti lõdvestuma ja painutama, siis hakkasime täisistakus proovima. Mõned sammud täisistakus, siis jälle kergendasin ja nii pidevalt. Kui hobune ilusti jooksis, pidin täisistakusse jääres paari sammu pärast galopile tõstma. Tõusis kenasti, aga ma ise lähen tihti lappama seal seljas. Oli ka väga häid hetki galopis :)
Nii me siis pusisime terve trenni. Tundsin, kui palju kasu sellest mulle oli. Paremale sõites tahab ta ikka õlaga sisse vajuda, vasakule jälle kipub üle painutama. Eile läksid mul kõhulihased krampi täisistakus sõites. Või mis lihased, neid mul nigu polegi seal :D
Trenn oli väsitav, aga olin väga rahul. Lõpuks K. vaatas mind ja küsis: "Ma tahaks teda proovida, kas võib?" :D
Ma hakkasin naerma, et mis mõttes sa küsid, kas võib, sinu hobune ju! :D
K. sõitis ka natuke ja ütles, et ikka väga veider on peale nii pikka aega Luuna seljas olla.
Poja tahtis ka muidugi hobuse selga ja jalutasin teda pärast natuke platsil ja siis talli juurde.
Pesin ruttu Luunal selja sadula koha peal ära ja ta sai boksi puhkama. Pärast viis K. nad välja.
Täna ma talli ei jõua, vast homme.

Peale pikka pausi - 11.-12. august

Mul on igavesti kiire olnud vahepeal. Lihtsalt puht ajaliselt ei ole kuidagi talli jõudnud. Samas tean, et see on head teinud. Olen saanud puhata ja ka Luunale on see väga ära kulunud peale seda pikka leitsakut ja tihedat trennitamist.
Olen nüüd siis kahel päeval käinud.
11ndal tegin üsna kerge trenni. Sain koolisõidusadulaga sõita, K. pani teise sadula Fogelile.
No peale pikka pausi oli nagu ikka, pea püsti ringi uhamine. Võtsin asja rahulikult. Lasin tal alguses selliselt joosta, siis hakkasin eest rohkem mängima ja alla tulekut nõudma. Lõpuks oli päris hea juba. Galopi osast ma muidugi ei räägi, sest peale puhkamist on ta jälle ainult galopi lainetel. Kui esimene tõste ära teha, siis ülejäänud aeg kulub temaga "kaklemisele".
Muidu läks trenn kenasti, hea oli üle pika aja hobuse seljas olla. Pärast pesin ta puhtaks ja jäi boksi puhkama.
Eile, 12ndal, sain talli poole seistme paiku. K. oli sõitmas, ootasin ta ära, et saaksin koolisõidukaga sõita. Seni panin Luuna jalad pindedesse.
Eile oli rohkem õhku hingata õues ja see andis Luunale sellist särtsu veidi juurde. Tahtis kohe liikuda. Tegin palju suunamuutusi ja üritasin teda rahulikumalt ja lõdvestunumalt liikuma saada. Kui ta lõdvestuma hakkas, siis tegin paar galopiletõstet. Kiirustas korralikult ja oli pärast traavis närviline. Aga hakkasin kaheksat sõitma ja muudkui sõitsin ja sõitsin ja nii ilusti hakkas painutama lõpuks. Rahunes maha ka.
Kui aga uuesti galopile tõstsin, siis kukkus jälle kerima ennast. K. siis soovitas, et teen voldi peal ja kogu aeg traav-galopp-traav üleminekuid. No algus oli kahtlane. Vasakule liikudes ta painutab kehvemini, sellest poolest alustasimegi. K. oli heaks õpetajaks. Mul on endal nii palju vigu küljes, et imestada pole midagi, et hobune ei toimi :P
Ühesõnaga ülesanne oli selline, et rahulikus traavis enne galopile tõstet jään paariks sammuks täisistakusse ja traavi jäädes samuti, mõned sammud täisistakus ja alles siis kergendama.
Toimis hästi kusjuures ja tõsted olid eriti mõnusad ja sujuvad. Mis mul viga on:
1) käed kipuvad krampi kohati ja kipun pöialt liialt sisse kallutama, see peaks ikkagi püsti olema
2) jään ennast põlvedega sadulasse kinni hoidma, see tekitab selle nö toolistaku, jalused kaovad selle peale ära
3) õlast pean ennast rohkem hobuse liikumisega samasse suunda keerama (vasakule toimib kenasti, paremale mitte)
4) maha EI TOHI! vahtida (ma ei tea, kuidas sellest lahti saada, sellest tulevad mitmed mu vead)
5) vahepeal tahan oma kätt üle hobuse kaela viia, selle asemel, et hoopis avatud ratset kasutada

Oeh, palju sai! Õppisin palju eilsega ja on, mida harjutada ja mille nimel tööd teha! See mulle ratsutamise juures meeldibki, et kunagi ei hakka igav ja kunagi ei teki olukorda, et midagi pole õppida!
Luuna oli väga väsinud ja mina ka, trenn venis pikale. Tegin ette-alla traavi peale ja läksin teda pesema. Seisis nii ilusti paigal ja nautis veega jahutamist :)