Eile oli jahe ja tuuline ilm. Kohe külm oli tegelikult, aga ratsutamiseks ideaalne. Putukatevaba olemine! :)
Seega läksin talli juba viie paiku, palavuse kartust küll ei olnud.
Trenni alguses oli Luuna natuke kramplik, aga tegime pikalt sammu, siis muutust elastsemaks, traavi alustades oli juba täitsa hea. Tunnen, et oleme väga palju arenenud. Mõistame hobusega teineteist juba rohkem, trenni ajal temaga rääkimine mõjub kohe väga hästi, siis on kohe näha, kuidas ta kuulab ja püüab.
Olen viimastes trennides palju sammule rõhku pannud. Kippus muidu sammus pea üles tõstma ja seljast krampis olema, lühikesi sammukesi tippima. Nüüd otsib juba ise paremini ratsme kontakti ja liigub läbi selja, tunnen kohe seljas, kui pikad ja elastsed ta sammud on.
Eile oli ta aga kuidagi uimane. Stekki mul ka kaasas ei olnud ja kippus "magama" jääma, kogu aeg oli tunne, et pean teda sundima edasi liikuma. Tegin paar pikendust traavis, siis nagu ärkas natuke rohkem ja hakkas liikuma.
Skeem läks esimese hooga pekki. Kuni täisistaku kohani on kõik ok, aga seal lähen ma krampi, siis kaovad mul jalused, siis Luuna koperdas jne... Ühesõnaga seda kohta tegin oma kolm korda vist, kuni tehtud sain!
Siis tegi vahepeal K. A9 läbi. Mina seni puhkasin, sest olin nii väsinud. Jalad ei kuulanud üldse sõna.
Otsustasin veel korra skeemi läbi sõita. No tekkis tunne, et mis ma sinna lähen ennast lolliks tegema. Minu puhul täisistakus jalad jalustes ei püsi ja kõik! Sain ikka skeemi läbi sõidetud, ülejäänud osa on hea, ei saa nagu kurta väga. Selle täisistaku kohaga rikun ma meie sõidu ära kahjuks! :(
Hiljem harjutasin veel lihtsalt samm-traav-samm täisistakus. Vahepeal justkui tuli, aga samas tunnen ma, et midagi on väga valesti ja muutun krambihunnikuks.
Mõtlesin, et mis ma ikka "piinan" hobust selle tõttu, et mina ei saa hakkama. Tuleb see võistlustel, kuidas tuleb, trenni lõpetasin ära.
Pika ratsmega traavi tegin peale.
Võtsin varustuse koju puhastada ja kreemitada, aga õhtul ma seda teha ei jõudnudki, sest läksin väiksele istumisele sõbranna juurde. Tegin seda alles täna hommikul enne tööle tulekut.
Täna Luuna puhkab, ehk tuleb kasuks nii mulle, kui talle.
Ja eesmärk on meil ka selleks võistluseks olemas. Viimaseks ei tohi jääda! :D Stardijärjekorra number on meil igatahes paljulubav...13!
3 kommentaari:
Kuigi ma sind sõitmas ei ole näinud, siis üks võimalus, mis tõttu jalus ei püsi täisistakus, on see, et äkki sa klammerdud põlvega sadulasse? Mul endal oli see viga ja võttis ikka aega ja endale teadlikult teadvustamisega lihtsalt sain selle küljest ära. Nii kui põlve sadulasse klammerdad, tõuseb ju põlv ja sellega jalus jalast. Ehk aitab kui teadlikult mõtled jala lõdvestatusele ja sirutad maa suunas?
Tead, Sul on selles suhtes õigus. Sest inimene, kelle juures ma ratsutamas käin, on mulle kõrvalt öelnud, et klammerdun põlved sadulasse. Sellele teadlikult mõeldes ma tõesti teen seda ja olen ka üritanud seda jälgida...no ikka hullult :D Väga raske tegelikult. Kui mingi viga juba küljes on, siis ümber on maru raske õppida.
Aga tasa ja targu teeme seda siiski, ma loodan.
Meie areng on juba tuntav, ehk ületan ka selle raske takistuse ühel hetkel. Tööd vaja teha lihtsalt :)
Sellest lahti saamine on tõesti raske :D Ma pidin ikka väga teadlikult enda kehale mõtlema, siis hakkas nagu looma :P
Postita kommentaar