Mul on hobufoorumis hetkel üleval kuulutus, millele ei ole ühtegi vastukaja olnud. Arusaadav ka, miks...ega ma sealt suurt lootnudki.
Küll aga käisin eile asjade kokkulangemise tõttu vaatamas ja proovimas ühte hobust (kes on pisikest kasvu, suht poni piiril).
Tegu 3 a ristandmäraga, kes oleks sobilik rännakusse. Ema tal traavel, isa aga eesti hobune. Eks taaskord selline ekstreemne ristamine, vajalik eikellelegi, aga see pisike halliks minev märake vajab ratsanikku ja kui ma peaksin omanikule jah-sõna andma, siis saab temast minu rännakuhobu.
Hobune oli kaugel koplis, tuli kohe vastu, kui meid nägi. Hästi sõbralik ja usaldav. Hobune on sadulas käinud veel vähest aega, kannab ratsanikku kenasti sammus, traavis ja galopis, aga see ka kõik. Mingist ratsastusest ja tasakaalust rääkida ei saa.
Liikumine on tal väga mugav, kuigi ikkagi veidi traavlilik. Väljanägemiselt selline väike kena mära, kes veel areneb ja vast veidi ka kasvab.
Proovisin teda siis platsil, noorele hobusele omaselt oli ta täielikult tasakaalust väljas, vajus kord ühele poole, kord teisele poole õlaga. Eest ei näppinud teda üldse, lasin lihtsalt ühtlases tempos joosta, tõesti ülimugavate allüüridega, rännakuks ideaalne. Vahepeal katsetas seda, kas annab kopli poole "ära vajuda", aga midagi ekstreemset ei teinud, vastu hoides andis järele ja läks rajale tagasi.
Üldiselt on seal kehvad platsiolud, sest liivaplatsi pole ja muruplats on kõvaks tambitud.
Galoppi proovisin ka ikka. Alguses oli natuke raske talle mõista anda, mida ma soovin, aga kui aru sai, siis jooksis ilusti, küll veidi rabistades ja väikeste sammudega, aga väga mugavat galoppi. See kõik on harjutamise küsimus ja nii noorelt ja sõitmata hobuselt ei saagi midagi väga nõuda ja oodata.
Pikalt ei teinud, sest olin mulje kätte saanud ja mees ning tütar ootasid mu järel. Nüüd on mul mõtlemiskoht, kas võtan pakkumise vastu.
Erilisi tingimusi seal ei ole, vabapidamine, talli ei ole. Talvisel ajal suht kehv tegutseda seal.
Nii et ei teagi, mis teha. Hobune mulle meeldis, selline terve mõistusega noor hobune, kes tahab lihtsalt nüüd korrapärast tegelemist ja sõitmist.
Asukoht on mulle palju ligemal, kui Pariisi, nimelt mingi 10 km, Pariisi ilmselt umbes poole rohkem maad. Seal plussiks tallihoone, aga see vist ka kõik. Frutyst on kahju, sest ma tean, et temast saab laagriponi, mulle on ta ilmselgelt liiga väike ja uuega nullist alustada mul ei ole tahtmist. Fixi mulle ju ka muidu pakuti.
Nüüd ma siis mõtlen ja murran pead, mis edasi teha, raske otsus on vaja vastu võtta!
teisipäev, 30. juuli 2013
neljapäev, 25. juuli 2013
Puhkus läbi...
Juuli on lõpusirgel ja minu puhkuse viimane päev oli eile. Pean häbiga tunnistama, et Fruty juurde ei ole ma oma puhkuse ajal jõudnud. Peamiselt seetõttu, et puhkuse ajal toimusid suured sündmused, mis neelasid suures osas kogu mu vaba aja ja kui ka tekkis vaba hetk, siis ma lihtsalt puhkasin.
Eks põhjuseid on teisigi, miks poni unarusse jäänud. Peale näitusel käimist ja osade asjade selgeks saamist tekkis totaalne motivatsioonilangus. Kohe kuidagi ei ole saanud seda üles upitatud ja ma ei tea, kas saabki:(
Peale viimast postitust käisin veel kord Mairitil külas, sel korral koos Heleriga ja see oli tõeliselt emotsionaalne kolme parima sõbranna kohtumine. Me kõik armastame hobuseid ja see meid ühendabki, käisime koos maastikul sõitmas ja veetsime lihtsalt kvaliteetaega veini ja omade juttudega!
Kurb on aga see, et Mairit jääb vist oma hobustest ilma, tema elukaaslane on otsustanud kõik nad maha müüa ja siis läheb ka minu lemmik poiss Troopik. Ta on mulle ikka väga südamesse pugenud, viimasel ajal ainuke hobune, keda ma jäägitult usaldan! Eks näis, mis elu toob, aga hetkel on Mairit väga rivist väljas...
Mina aga ei teagi, mis edasi saab, minu elu ei soosi hobuseid. Mul on võimalus käia Frutyga tegelemas, aga seal on liiga palju "aga"-sid juures. See kõik ei ole avalikus blogis arutamiseks, aga põhjuseid on mitmeid...
Ma olen saanud pakkumisi hobustega tegelemiseks/rentimiseks, oli ka üks suurepärane pakkumine ja variant, mis kahjuks langes praegu ära, kuna me ei leidnud hobuse vajadustele vastavat talli siitkandist. Rentida ma sellises mõttes jälle ei saa, et hobust ise täielikult ülal pean, sellisel juhul oleks mul endal juba hobune:) Nii et nokk kinni, saba lahti...
Elu on õpetanud, et ei aita ei hull rabelemine ega lihtsalt ootamine, kui ikka ei tule ja ei ole, siis nii ongi. Eks hoian silmad-kõrvad lahti ja vaatan, mis elul mulle VEEL varuks on.
Eks põhjuseid on teisigi, miks poni unarusse jäänud. Peale näitusel käimist ja osade asjade selgeks saamist tekkis totaalne motivatsioonilangus. Kohe kuidagi ei ole saanud seda üles upitatud ja ma ei tea, kas saabki:(
Peale viimast postitust käisin veel kord Mairitil külas, sel korral koos Heleriga ja see oli tõeliselt emotsionaalne kolme parima sõbranna kohtumine. Me kõik armastame hobuseid ja see meid ühendabki, käisime koos maastikul sõitmas ja veetsime lihtsalt kvaliteetaega veini ja omade juttudega!
Kurb on aga see, et Mairit jääb vist oma hobustest ilma, tema elukaaslane on otsustanud kõik nad maha müüa ja siis läheb ka minu lemmik poiss Troopik. Ta on mulle ikka väga südamesse pugenud, viimasel ajal ainuke hobune, keda ma jäägitult usaldan! Eks näis, mis elu toob, aga hetkel on Mairit väga rivist väljas...
Mina aga ei teagi, mis edasi saab, minu elu ei soosi hobuseid. Mul on võimalus käia Frutyga tegelemas, aga seal on liiga palju "aga"-sid juures. See kõik ei ole avalikus blogis arutamiseks, aga põhjuseid on mitmeid...
Ma olen saanud pakkumisi hobustega tegelemiseks/rentimiseks, oli ka üks suurepärane pakkumine ja variant, mis kahjuks langes praegu ära, kuna me ei leidnud hobuse vajadustele vastavat talli siitkandist. Rentida ma sellises mõttes jälle ei saa, et hobust ise täielikult ülal pean, sellisel juhul oleks mul endal juba hobune:) Nii et nokk kinni, saba lahti...
Elu on õpetanud, et ei aita ei hull rabelemine ega lihtsalt ootamine, kui ikka ei tule ja ei ole, siis nii ongi. Eks hoian silmad-kõrvad lahti ja vaatan, mis elul mulle VEEL varuks on.
pühapäev, 7. juuli 2013
Nädalavahetus Mairiti juures - 5.-7. juuli
Day 1 - Suhteliselt ootamatult tuli otsus minna nädalavahetuseks Mairitile külla. Läksin täiesti üksi, hinges pisikesed süümekad Fruty ees. Tema juurde jäi ju jälle minemata.
Jõudsin kohale mingi kuue paiku, jällenägemisrõõm oli tohutu!:)
Kõigepealt käisime kohe poes, et õhtuks snäkki ja joogipoolist oleks ja seejärel otsustasime, et läheme sõitma...mere äärde. Käisime tõime ponid sisse, mina ikka oma lemmiku Troopiku ja Mairit Aluri. Nad olid ikka veidi umbusklikud, kui meid lähenemas nägid, aga andsid ennast vaatamata sellele ilusti kätte.
Kui ma Troopiku selga sain, siis tundsin ennast nagu kodus. Minu jaoks nii sümpaatne eestlane! Nautisime ilusat ilma ja traavitasime üle põldude mere poole. Troopik näitas vahepeal nii head pikka ja avatud traavi, tundsin, kuidas hobune töötab ja ta muutus justkui ümmarguseks, töötas läbi selja. Metsa vahel tegime vahepeal natuke galoppi ka, Troopik aga üritas enda vana trikki, ehk omast arust pukitas. Just nimelt omast arust, sest ega tal see välja ei tulnud ja eesmärki ei toitnud:P
Selgus aga, et mereni viiv rada on kinni, sinna oli puu ette langenud, pidime teist teed kasutama. Õhtu oli vaikne, aga sellele vaatamata ei olnud väga palju parmusid, õigemini kadusid need kella üheksa paiku sootuks ära:P Mere ääres tegime palju-palju pilte ja nautisime päikeseloojangut. Meri oli sile nagu peegel, käisime ka jalgupidi vees, Troopik pani nii kihvtilt nina vee alla paaril korral:)
Tagasi jõudsime umbes kümne paiku, väsinute aga õnnelikena. Minu jaoks oli puhkus alanud.
Day 2 - Oli plaan varakult ratsutama minna, aga vaatamata kella seitsmesele äratusele jõudsime hobuste selga alles mingi pool üksteist. Ilm oli nii ja naa, pilvealune, aga samas oli vahepeal päikest, parmusid oli megapalju!
Võtsime suuna teiselepoole, seal olid nii mõnusad rajad, kahes kohas läbi oja. Ojas hobused nii nautisid seda külma jahutavat vett ja seda, et see pritsis parmusid ära. Mäest alla liikumisega oli meil vahepeal Troopikuga probleeme, ta tola tahab traavis minna, aga mäed suht järsud seal ja no ei saa lasta traavi minna, siis ta jääb üldse seisma või keerab külje ette. Pidingi vahepeal seljast maha tulema, et mäest alla saada:P Kuna parmusid oli tõesti meeletult, sain ka ise nii palju hammustada, siis keerasime ühe rapsipõllu juures otsa ringi ja kablutasime tagasi. Suht kiire oli meil selle tagasi jõudmisega, sest nii palju ei ole numbreid välja mõeldud, kui meie ümber parmusid lendas:S
Kodus pesime hobuseid. Lasime mõnuleda neil. Parmuhammustused rinnal ja kubemes ja igal pool mujal, pluss higiga välja lööv mustus. Troopik ei tahtnud küll paigal seista pesemise ajal, aga samas oli näha, kuidas ta seda nautis, kui lasin vett rinna ette, kust parmud olid söönud nii, et lausa veri voolas:S Hobused said puhtaks, suurem vesi maha, boksi kuivama, hein ette ja meie tuppa sööma.
Ootasime suure põnevusega õhtut. Mairit oli organiseerinud meile trenni Ontika Mõisa tallis. See tall tegeleb ainult koolisõiduga. Omanikeks on Soome mäesuusakuulsus Kalle Palander ja tema naine Riina-Maija Palander. Viimane andiski meile siis trenni.
No minul oli närv sees, nii võimsad hobused ja nii nõudlik treener, ma kartsin, et jään väga hätta.
Mina sain nii umbes 180 cm kõrge ruuna ja Mairit veidi pisema mära. Nimesid ei mäleta, aga see polegi oluline:P
Need koolisõidusadulad on nagu tugitoolid, ausõna, toetavad ja suurte põlvepatjadega. Istud sisse ja oled seal nagu kinni. Minu ratsule tehti ette kordet, et ta paremini liiguks, sest pidi muidu selline mugav hobune olema, et peab edasi ajama ja teeb täpselt nii palju, kui nõutakse. Selle jutu peale juba kartsin, et seisame terve trenni ühe koha peal. Tundus nii suur ja raske loom.
No selga sain kuidagi puki pealt, polegi vist kunagi nii suure hobuse seljas istunud!:P Sadul oli nii mugav, et sula või sisse, Riina ütles kohe ka, et sellest sadulast paremat enam olemas ei ole:D Tundsin seda ise ka, täielik hellitus tagumikule!
No ega meid ei hellitatud, trenn hakkas kohe sammus, samm ei tohtinud olla mingi linta-lönta, vaid pikk ja elav töösamm, väga kerge kontakt hobuse suuga. Ja siis tuli see, mida ma kõige rohkem kartsin, Riina ütles, et jalused tõstke üle sadula ja võtke traav. Ou mai kaad, see hobune on nii suurte ja võimsate liikumistega, et sellega kaasa minemine nii, et ma hobust igal sammul ei sega, oli ikka üliraske! Vähemalt päris alguses. Ja no mu võhm, ei ole võhma...natuke traavi ja ma juba surin seal seljas, tundsin, kuidas läksin krampi. Siis ta võttis Mairiti enda juurde, Mairit pidi tema ümber voldis sõitma. Mina sain seni puhata, jess!:)
Kui minu kord kätte jõudis, oli mul pabin sees, aga ohh imet, kohe esimese asjana ütles ta mulle, et mul on väga hea istak, aga minu vigadeks on see, et lukustan oma kätt, pean seda tohutult jälgima, et mu käed oleksid pehmed ja mitte üks lihas neis ei pingutuks. Teiseks ei tööta ma piisavalt oma ristluuga, vaid natuke nagu töötasin hobusele vastu, pean hobusega rohkem kaasa liikuma just ristluu ja selgrooga. Säär tahtis vahepeal taha vajuda, jalad peavad olema nagu pommid, rippuma lõdvalt, sadulas tuleb hoida ennast kintsude sisekülgedel olevate pisikeste lihastega (mida mul ei ole:D), mitte säärtega. Kui ta oli mulle mu vead rääkinud ja lasi edasi sõita, tundsin, kuidas kõik järsku paremaks muutus ja ka tema kiitis, et kohe asjale pihta sain. Siis lasi ta mul puhata ja Mairit läks tema juurde galoppi sõitma. No kõrvalt vaatasin ja mõtlesin, et kui ta minult selliseid asju nõudma hakkab, siis pean küll häbist maa alla vajuma. Aga kui jõudis kätte minu kord (nüüd ikkagi jalustega) ja ta ütles, et tõsta galopile, siis piisas vaid imepisikesest märguandest sisemise ratsme ja välimise säärega ja hobune oli mul galopis. Need märguanded olid ka pm sellised, et ma rohkem mõtlesin vist nendele, kui tegin, täiesti uskumatu! Aga ma olen sõitnud mingite pisikeste hobuste või lausa ponidega ja selle hobuse liikumine oli minu jaoks mingi uus tase, mingi teine dimensioon. Millised suured liikumised! Mul oli tunne, et üks fulee kestab igaviku:D
Pidin tegema sama, hobuse võimalikult kokku sõitma ja seejärel jälle pikaks. Ma ei saa aru, selle hobusega, kes oli 180 cm kõrge, sain ma hakkama sellega, et kui teda kokku sõitsin, siis tundus, et liigume koha peal. Mul ei ole nii palju ülivõrdes sõnu, kui ma kasutada tahaks. Ma ei tahaks küll nii öelda, sest nii on väga kole ja kohatu hobuse kohta öelda, aga see hobune töötab nagu masin. Mina vajutan "nuppu" ja tema teeb. Kõige raskem oligi koondgalopis säilitada impulssi, aga kui ma järgisin täpselt Riina õpetusi, siis tundsin ise ka, kuidas hobune lihtsalt ümmarguseks muutus ja enda alla töötas. Minu asi oli vaid lõdvestatult seljas istuda ja nautida!
Pärast tegime veel traavi, pidime tegema sama, hobuse koondtraavi saama ja seejärel võimalikult pikaks lükkama. Traavis on see sada korda raskem, sest liikumine on selles mõttes intensiivsem, et minu keha peab tegema väga palju rohkem tööd, et hobusega kooskõlastatult liikuda. Väsisin jälle ära, galopis oleksin ma võinud jäädagi sõitma:)
Ja lõpus siis tegime jälle galoppi, nüüd siis tervel platsil, pidime tegema volte, alguses suuremaid, siis võimalikult väikseid. Ma kogesin taaskord midagi sellist, mida ma ei arvanud end kogevat. Ma suutsin nii pisikese voldi teha, et sellest ei ole enam väga pikka maad galopipiruetile:P Jälle oli raskeim impulsi säilitamine. Aga mitte kordagi ei jäänud ta traavi. Pidime suunamuutuse tegema, aga käsk oli, et galopis. Mina hakkasin juba ette mõtlema, et mida ma täpselt teha kavatsen, et suunda muuta ja siis ütles Riina, et nad peavad ise automaatselt jala ära vahetama ja nii oli ka, keharaskus teisele poole ja HOPS, jalg vahetatud, suund vahetatud!
Pärast saime natuke jalutada, tegime ringi maneeži juurest ja tagasi talli ette. See trenn oli suurepärane, ma ei osanud sellest nii palju loota, kuigi hind oli soolane! Need hobused on 2000 ja 2001 aastal sündinud mära ja ruun, kes on ka müügis, hinnad 15 000 euro kanti. Kel huvi, võtke Riinaga ühendust, hobused on iga seda eurot väärt, mis nende eest küsitakse.
Mina sain sealt tallist, sellest keskkonnast, hobustest ja Riinalt nii palju edasiviivat jõudu. Jah, just koolisõit on see, mida ma teha tahaks! Ma kogesin seda, et ma ei olegi nii saamatu, kui ma arvanud olen, natuke enesehinnang tõusis, aga mul oli nii kahju, et see kõik läbi sai, ma tahan seda kõike veel ja veel teha, see oli nii nauditav!
Väsinutena koju, seal kõhud täis, pläkutasime niisama ja siis otsustasime, et sõidame ratastega Toila randa. Ilm oli tuulisem, kui eelmisel õhtul ja lainet oli ka, nautisime lihtsalt mere õhku ja seda kosutavat kohinat ning sõitsime koju tagasi.
Day 3 - Hommikul läksime üheksa paiku taas ratsama. Ratsutamisest ei ole võimalik üledoosi saada. Eelmisest päevast väsinud lihased ei karjunud eriti, kui uuesti sadulasse istusin. Ikka Troopikuga, kellega teisega, mul kohe ei ole seda tahtmist kedagi teist proovida, sest Troopikuga sõitmist ma naudin. No peale selles koolisõidusadulas mõnulemist, tundus see vana india pann ikka väga mõnitamisena, aga no mis teha, elu ongi karm!:P Suund taas mere poole, sest see ikka kutsub meid:) Läksime läbi Voka aleviku, Troopik oli sel päeval kuidagi särtsune ja elav, vahtis kõike, kartis autosid, mida ta muidu ÜLDSE ei tee. Muudkui tippis mul all. Temas ikka lööb see araabia veri natuke välja, tal emaisaks araablane Posol ox. Tal karvas selline hõbedane läige, saba on tal juurest kogu aeg natuke püsti, kui jookseb, siis täitsa püsti, kõrvad pisikesed ja kui veel kikki ka ajab, siis nii araablaslikud kuidagi. Ja temas on natuke sellist teistsugust temperamenti, kui "tavalises" eestlases. Oleks ta taskusse pannud endale, kui oleks mahtunud!
Mere ääres käisime jälle jalgupidi vees, seal nii kivine, et rannas sõita kahjuks ei saa. Tagasiteel Voka alevikus tegime natuke galoppi ühe platsi peal. Troopik otsustas, et tema ei tõuse galopile. Kavaldasin ta üle ja viskasin eest pm ratsme ära ja ajasin teda nö pikale sirgele, tõusis galopile ja siis võtsin kohe kokku ja voldile. Ei saanud ikka tema enda tahtmist. Ma olen tegelikult enam kui kindel, et see sadul ei sobi talle, tal on see õla peal ja galopis annab see eriti tunda, kui raskus esiotsal on ja õlg liikuda ei saa.
Hiljem ühe suure põllu peal tuli mul kange tahtmine kihutada. Troopik oli sellega kohe päri, nina oli juba kodu poole ju. Kui tal minna lasin, siis ta alguses kahtles, kas ikka võib, aga kui ikka ja jälle talle hoogu juurde andsin, siis tundsin, kuidas hobune ka ennast lõdvaks lasi ja mina võtsin ratsmed ühte kätte ja tõstsin ühe käe üles ja karjusin juhhuuu:D Eks vahel löövad lained pea kohal kokku ja on vaja ennast välja elada. Põllu lõpus ootasime Mairiti ära ja seal tegime siis natuke galopis tööd ka. Sain Troopiku ka kenasti jooksma, rütm oli hea ja ma jäin rahule. Sealtmaalt jalutasime rahulikult koju, lasin ratsme pikaks ja hobune nautis oma pikka kaela ja ilusat ilma:) Tallis pesime nad jälle ära ja panime boksi kuivama. Jätsin Troopikuga juba hüvasti, kurb oli temast lahkuda, ta paratamatult poeb mulle hinge.
Sõime veel koos Mairitiga kõhud täis ja pool kaks hakkasin ma tagasi sõitma. Olin nukker, poetasin autos isegi väikse pisara, sest parima sõbranna ja hobustega veedetud aeg on palsam hingele.
Järgmise korrani, my love!;)
Jõudsin kohale mingi kuue paiku, jällenägemisrõõm oli tohutu!:)
Kõigepealt käisime kohe poes, et õhtuks snäkki ja joogipoolist oleks ja seejärel otsustasime, et läheme sõitma...mere äärde. Käisime tõime ponid sisse, mina ikka oma lemmiku Troopiku ja Mairit Aluri. Nad olid ikka veidi umbusklikud, kui meid lähenemas nägid, aga andsid ennast vaatamata sellele ilusti kätte.
Kui ma Troopiku selga sain, siis tundsin ennast nagu kodus. Minu jaoks nii sümpaatne eestlane! Nautisime ilusat ilma ja traavitasime üle põldude mere poole. Troopik näitas vahepeal nii head pikka ja avatud traavi, tundsin, kuidas hobune töötab ja ta muutus justkui ümmarguseks, töötas läbi selja. Metsa vahel tegime vahepeal natuke galoppi ka, Troopik aga üritas enda vana trikki, ehk omast arust pukitas. Just nimelt omast arust, sest ega tal see välja ei tulnud ja eesmärki ei toitnud:P
Selgus aga, et mereni viiv rada on kinni, sinna oli puu ette langenud, pidime teist teed kasutama. Õhtu oli vaikne, aga sellele vaatamata ei olnud väga palju parmusid, õigemini kadusid need kella üheksa paiku sootuks ära:P Mere ääres tegime palju-palju pilte ja nautisime päikeseloojangut. Meri oli sile nagu peegel, käisime ka jalgupidi vees, Troopik pani nii kihvtilt nina vee alla paaril korral:)
Tagasi jõudsime umbes kümne paiku, väsinute aga õnnelikena. Minu jaoks oli puhkus alanud.
Day 2 - Oli plaan varakult ratsutama minna, aga vaatamata kella seitsmesele äratusele jõudsime hobuste selga alles mingi pool üksteist. Ilm oli nii ja naa, pilvealune, aga samas oli vahepeal päikest, parmusid oli megapalju!
Võtsime suuna teiselepoole, seal olid nii mõnusad rajad, kahes kohas läbi oja. Ojas hobused nii nautisid seda külma jahutavat vett ja seda, et see pritsis parmusid ära. Mäest alla liikumisega oli meil vahepeal Troopikuga probleeme, ta tola tahab traavis minna, aga mäed suht järsud seal ja no ei saa lasta traavi minna, siis ta jääb üldse seisma või keerab külje ette. Pidingi vahepeal seljast maha tulema, et mäest alla saada:P Kuna parmusid oli tõesti meeletult, sain ka ise nii palju hammustada, siis keerasime ühe rapsipõllu juures otsa ringi ja kablutasime tagasi. Suht kiire oli meil selle tagasi jõudmisega, sest nii palju ei ole numbreid välja mõeldud, kui meie ümber parmusid lendas:S
Kodus pesime hobuseid. Lasime mõnuleda neil. Parmuhammustused rinnal ja kubemes ja igal pool mujal, pluss higiga välja lööv mustus. Troopik ei tahtnud küll paigal seista pesemise ajal, aga samas oli näha, kuidas ta seda nautis, kui lasin vett rinna ette, kust parmud olid söönud nii, et lausa veri voolas:S Hobused said puhtaks, suurem vesi maha, boksi kuivama, hein ette ja meie tuppa sööma.
Ootasime suure põnevusega õhtut. Mairit oli organiseerinud meile trenni Ontika Mõisa tallis. See tall tegeleb ainult koolisõiduga. Omanikeks on Soome mäesuusakuulsus Kalle Palander ja tema naine Riina-Maija Palander. Viimane andiski meile siis trenni.
No minul oli närv sees, nii võimsad hobused ja nii nõudlik treener, ma kartsin, et jään väga hätta.
Mina sain nii umbes 180 cm kõrge ruuna ja Mairit veidi pisema mära. Nimesid ei mäleta, aga see polegi oluline:P
Need koolisõidusadulad on nagu tugitoolid, ausõna, toetavad ja suurte põlvepatjadega. Istud sisse ja oled seal nagu kinni. Minu ratsule tehti ette kordet, et ta paremini liiguks, sest pidi muidu selline mugav hobune olema, et peab edasi ajama ja teeb täpselt nii palju, kui nõutakse. Selle jutu peale juba kartsin, et seisame terve trenni ühe koha peal. Tundus nii suur ja raske loom.
No selga sain kuidagi puki pealt, polegi vist kunagi nii suure hobuse seljas istunud!:P Sadul oli nii mugav, et sula või sisse, Riina ütles kohe ka, et sellest sadulast paremat enam olemas ei ole:D Tundsin seda ise ka, täielik hellitus tagumikule!
No ega meid ei hellitatud, trenn hakkas kohe sammus, samm ei tohtinud olla mingi linta-lönta, vaid pikk ja elav töösamm, väga kerge kontakt hobuse suuga. Ja siis tuli see, mida ma kõige rohkem kartsin, Riina ütles, et jalused tõstke üle sadula ja võtke traav. Ou mai kaad, see hobune on nii suurte ja võimsate liikumistega, et sellega kaasa minemine nii, et ma hobust igal sammul ei sega, oli ikka üliraske! Vähemalt päris alguses. Ja no mu võhm, ei ole võhma...natuke traavi ja ma juba surin seal seljas, tundsin, kuidas läksin krampi. Siis ta võttis Mairiti enda juurde, Mairit pidi tema ümber voldis sõitma. Mina sain seni puhata, jess!:)
Kui minu kord kätte jõudis, oli mul pabin sees, aga ohh imet, kohe esimese asjana ütles ta mulle, et mul on väga hea istak, aga minu vigadeks on see, et lukustan oma kätt, pean seda tohutult jälgima, et mu käed oleksid pehmed ja mitte üks lihas neis ei pingutuks. Teiseks ei tööta ma piisavalt oma ristluuga, vaid natuke nagu töötasin hobusele vastu, pean hobusega rohkem kaasa liikuma just ristluu ja selgrooga. Säär tahtis vahepeal taha vajuda, jalad peavad olema nagu pommid, rippuma lõdvalt, sadulas tuleb hoida ennast kintsude sisekülgedel olevate pisikeste lihastega (mida mul ei ole:D), mitte säärtega. Kui ta oli mulle mu vead rääkinud ja lasi edasi sõita, tundsin, kuidas kõik järsku paremaks muutus ja ka tema kiitis, et kohe asjale pihta sain. Siis lasi ta mul puhata ja Mairit läks tema juurde galoppi sõitma. No kõrvalt vaatasin ja mõtlesin, et kui ta minult selliseid asju nõudma hakkab, siis pean küll häbist maa alla vajuma. Aga kui jõudis kätte minu kord (nüüd ikkagi jalustega) ja ta ütles, et tõsta galopile, siis piisas vaid imepisikesest märguandest sisemise ratsme ja välimise säärega ja hobune oli mul galopis. Need märguanded olid ka pm sellised, et ma rohkem mõtlesin vist nendele, kui tegin, täiesti uskumatu! Aga ma olen sõitnud mingite pisikeste hobuste või lausa ponidega ja selle hobuse liikumine oli minu jaoks mingi uus tase, mingi teine dimensioon. Millised suured liikumised! Mul oli tunne, et üks fulee kestab igaviku:D
Pidin tegema sama, hobuse võimalikult kokku sõitma ja seejärel jälle pikaks. Ma ei saa aru, selle hobusega, kes oli 180 cm kõrge, sain ma hakkama sellega, et kui teda kokku sõitsin, siis tundus, et liigume koha peal. Mul ei ole nii palju ülivõrdes sõnu, kui ma kasutada tahaks. Ma ei tahaks küll nii öelda, sest nii on väga kole ja kohatu hobuse kohta öelda, aga see hobune töötab nagu masin. Mina vajutan "nuppu" ja tema teeb. Kõige raskem oligi koondgalopis säilitada impulssi, aga kui ma järgisin täpselt Riina õpetusi, siis tundsin ise ka, kuidas hobune lihtsalt ümmarguseks muutus ja enda alla töötas. Minu asi oli vaid lõdvestatult seljas istuda ja nautida!
Pärast tegime veel traavi, pidime tegema sama, hobuse koondtraavi saama ja seejärel võimalikult pikaks lükkama. Traavis on see sada korda raskem, sest liikumine on selles mõttes intensiivsem, et minu keha peab tegema väga palju rohkem tööd, et hobusega kooskõlastatult liikuda. Väsisin jälle ära, galopis oleksin ma võinud jäädagi sõitma:)
Ja lõpus siis tegime jälle galoppi, nüüd siis tervel platsil, pidime tegema volte, alguses suuremaid, siis võimalikult väikseid. Ma kogesin taaskord midagi sellist, mida ma ei arvanud end kogevat. Ma suutsin nii pisikese voldi teha, et sellest ei ole enam väga pikka maad galopipiruetile:P Jälle oli raskeim impulsi säilitamine. Aga mitte kordagi ei jäänud ta traavi. Pidime suunamuutuse tegema, aga käsk oli, et galopis. Mina hakkasin juba ette mõtlema, et mida ma täpselt teha kavatsen, et suunda muuta ja siis ütles Riina, et nad peavad ise automaatselt jala ära vahetama ja nii oli ka, keharaskus teisele poole ja HOPS, jalg vahetatud, suund vahetatud!
Pärast saime natuke jalutada, tegime ringi maneeži juurest ja tagasi talli ette. See trenn oli suurepärane, ma ei osanud sellest nii palju loota, kuigi hind oli soolane! Need hobused on 2000 ja 2001 aastal sündinud mära ja ruun, kes on ka müügis, hinnad 15 000 euro kanti. Kel huvi, võtke Riinaga ühendust, hobused on iga seda eurot väärt, mis nende eest küsitakse.
Mina sain sealt tallist, sellest keskkonnast, hobustest ja Riinalt nii palju edasiviivat jõudu. Jah, just koolisõit on see, mida ma teha tahaks! Ma kogesin seda, et ma ei olegi nii saamatu, kui ma arvanud olen, natuke enesehinnang tõusis, aga mul oli nii kahju, et see kõik läbi sai, ma tahan seda kõike veel ja veel teha, see oli nii nauditav!
Väsinutena koju, seal kõhud täis, pläkutasime niisama ja siis otsustasime, et sõidame ratastega Toila randa. Ilm oli tuulisem, kui eelmisel õhtul ja lainet oli ka, nautisime lihtsalt mere õhku ja seda kosutavat kohinat ning sõitsime koju tagasi.
Day 3 - Hommikul läksime üheksa paiku taas ratsama. Ratsutamisest ei ole võimalik üledoosi saada. Eelmisest päevast väsinud lihased ei karjunud eriti, kui uuesti sadulasse istusin. Ikka Troopikuga, kellega teisega, mul kohe ei ole seda tahtmist kedagi teist proovida, sest Troopikuga sõitmist ma naudin. No peale selles koolisõidusadulas mõnulemist, tundus see vana india pann ikka väga mõnitamisena, aga no mis teha, elu ongi karm!:P Suund taas mere poole, sest see ikka kutsub meid:) Läksime läbi Voka aleviku, Troopik oli sel päeval kuidagi särtsune ja elav, vahtis kõike, kartis autosid, mida ta muidu ÜLDSE ei tee. Muudkui tippis mul all. Temas ikka lööb see araabia veri natuke välja, tal emaisaks araablane Posol ox. Tal karvas selline hõbedane läige, saba on tal juurest kogu aeg natuke püsti, kui jookseb, siis täitsa püsti, kõrvad pisikesed ja kui veel kikki ka ajab, siis nii araablaslikud kuidagi. Ja temas on natuke sellist teistsugust temperamenti, kui "tavalises" eestlases. Oleks ta taskusse pannud endale, kui oleks mahtunud!
Mere ääres käisime jälle jalgupidi vees, seal nii kivine, et rannas sõita kahjuks ei saa. Tagasiteel Voka alevikus tegime natuke galoppi ühe platsi peal. Troopik otsustas, et tema ei tõuse galopile. Kavaldasin ta üle ja viskasin eest pm ratsme ära ja ajasin teda nö pikale sirgele, tõusis galopile ja siis võtsin kohe kokku ja voldile. Ei saanud ikka tema enda tahtmist. Ma olen tegelikult enam kui kindel, et see sadul ei sobi talle, tal on see õla peal ja galopis annab see eriti tunda, kui raskus esiotsal on ja õlg liikuda ei saa.
Hiljem ühe suure põllu peal tuli mul kange tahtmine kihutada. Troopik oli sellega kohe päri, nina oli juba kodu poole ju. Kui tal minna lasin, siis ta alguses kahtles, kas ikka võib, aga kui ikka ja jälle talle hoogu juurde andsin, siis tundsin, kuidas hobune ka ennast lõdvaks lasi ja mina võtsin ratsmed ühte kätte ja tõstsin ühe käe üles ja karjusin juhhuuu:D Eks vahel löövad lained pea kohal kokku ja on vaja ennast välja elada. Põllu lõpus ootasime Mairiti ära ja seal tegime siis natuke galopis tööd ka. Sain Troopiku ka kenasti jooksma, rütm oli hea ja ma jäin rahule. Sealtmaalt jalutasime rahulikult koju, lasin ratsme pikaks ja hobune nautis oma pikka kaela ja ilusat ilma:) Tallis pesime nad jälle ära ja panime boksi kuivama. Jätsin Troopikuga juba hüvasti, kurb oli temast lahkuda, ta paratamatult poeb mulle hinge.
Sõime veel koos Mairitiga kõhud täis ja pool kaks hakkasin ma tagasi sõitma. Olin nukker, poetasin autos isegi väikse pisara, sest parima sõbranna ja hobustega veedetud aeg on palsam hingele.
Järgmise korrani, my love!;)
neljapäev, 27. juuni 2013
21. ja 25. juuni
Olen vahepeal kahel korral tallis käinud, aga nii raske on tagantjärele meenutada, et uskumatu!
21. juuni - Hobune oli koplis nagu ikka:) Kaugel taga nurgas. Käisin tõin ta siis ära, väga palav oli...
Panin sadulasse ja õue. Jalutasin niisama natukene, seejärel proovisin teda korde ringile suunata. Tema oli järjepidev, aga mina olin ka:P Ta on endale selgeks teinud, et kui ta näoga minu poole seisab, on mul väga raske tema taguotsale survet avaldada, aga kui ma seda järjepidevalt ikkagi tegin, siis ta hakkas ka edasi samme astuma, mitte ei teinud ainult pööret esiotsal:D Ühesõnaga saime juba mõned sammud ka ringi peal teha. Hiljem kõõlusin jälle seljas, nüüd juba on nõus mõne sammu astuma, kui ma üle sadula olen, nii et varsti saab täitsa selga:)
22. juunil olid Essus ratsavõistlused, kus käisin taas abis. Oli väga positiivne päev, oli ka apsakaid ja tehnilisi rikkeid, aga lõpuks sujus kõik ikkagi hästi. Hiljem käisin veel Raivo ja Lya hobusebeebisid vaatamas. No imearmsad ikka!:)
25. juuni - käisin suht hilja tallis, mingi 19 paiku vast. Hobused olid jälle taga võsa vahel, Janar tuli minuga kohe koplisse kaasa, kuigi ta kartis, et peab oma plätudega seal 2 km kõndima:P
Ega Fruty just suure entusiasmiga mulle koplist kaasa ei tulnud, aga teised hakkasid ka kaasa tulema, siis ta ikka oli nõus, et talli saab. Panin ta sadulasse ja õue. Natuke jalutamist, sadulavööd kinni ja siis alustasin selle va kordega. No mõnepäevasest puhkusest oli vist kasu, sest mingil imekombel hakkas ta ringi peal kõndima, vahel küll katsetades, kas ikka peab. Aga saime sellega hakkama lausa mõlemat pidi, mis oli tõesti ime, sest teistpidi ei olnud ta mul üldse kordel nõus olema. Ja veel minu suureks üllatuseks, pakkus ta mulle ise ühel hetkel traavi ja siis saime mõned ringid ka traavi tehtud!:)
Pingi pealt ronisin talle üle sadula ja Janar talutas teda natuke. Ma ei jaksa ennast seal üldse hoida, nii et pean ikka päriselt selga minema:P
Pärast jätsin ta talli, kus oli jahedam ja vähem putukaid. Tal oli seal seltsi Fuksa, Fredy, Bingo ja Flamenko näol.
Nüüd aga lõppes mu puhkus ja olen kolm päeva järjest tööl, ei teagi hetkel, millal jälle talli saan.
Ma ei tea üldse, mis saab, sest tunnen, et mul jääb Fruty jaokski ajast puudu, Fixiga ei jõua kuidagi tegeleda. Samas on Fruty pisikene mulle ja kuidagi mõttetu tundub kõik see töö, mida ma teen. Ma ei tee seda ju endale.
Oh, kuidas tahaks oma hobust!:(
21. juuni - Hobune oli koplis nagu ikka:) Kaugel taga nurgas. Käisin tõin ta siis ära, väga palav oli...
Panin sadulasse ja õue. Jalutasin niisama natukene, seejärel proovisin teda korde ringile suunata. Tema oli järjepidev, aga mina olin ka:P Ta on endale selgeks teinud, et kui ta näoga minu poole seisab, on mul väga raske tema taguotsale survet avaldada, aga kui ma seda järjepidevalt ikkagi tegin, siis ta hakkas ka edasi samme astuma, mitte ei teinud ainult pööret esiotsal:D Ühesõnaga saime juba mõned sammud ka ringi peal teha. Hiljem kõõlusin jälle seljas, nüüd juba on nõus mõne sammu astuma, kui ma üle sadula olen, nii et varsti saab täitsa selga:)
22. juunil olid Essus ratsavõistlused, kus käisin taas abis. Oli väga positiivne päev, oli ka apsakaid ja tehnilisi rikkeid, aga lõpuks sujus kõik ikkagi hästi. Hiljem käisin veel Raivo ja Lya hobusebeebisid vaatamas. No imearmsad ikka!:)
25. juuni - käisin suht hilja tallis, mingi 19 paiku vast. Hobused olid jälle taga võsa vahel, Janar tuli minuga kohe koplisse kaasa, kuigi ta kartis, et peab oma plätudega seal 2 km kõndima:P
Ega Fruty just suure entusiasmiga mulle koplist kaasa ei tulnud, aga teised hakkasid ka kaasa tulema, siis ta ikka oli nõus, et talli saab. Panin ta sadulasse ja õue. Natuke jalutamist, sadulavööd kinni ja siis alustasin selle va kordega. No mõnepäevasest puhkusest oli vist kasu, sest mingil imekombel hakkas ta ringi peal kõndima, vahel küll katsetades, kas ikka peab. Aga saime sellega hakkama lausa mõlemat pidi, mis oli tõesti ime, sest teistpidi ei olnud ta mul üldse kordel nõus olema. Ja veel minu suureks üllatuseks, pakkus ta mulle ise ühel hetkel traavi ja siis saime mõned ringid ka traavi tehtud!:)
Pingi pealt ronisin talle üle sadula ja Janar talutas teda natuke. Ma ei jaksa ennast seal üldse hoida, nii et pean ikka päriselt selga minema:P
Pärast jätsin ta talli, kus oli jahedam ja vähem putukaid. Tal oli seal seltsi Fuksa, Fredy, Bingo ja Flamenko näol.
Nüüd aga lõppes mu puhkus ja olen kolm päeva järjest tööl, ei teagi hetkel, millal jälle talli saan.
Ma ei tea üldse, mis saab, sest tunnen, et mul jääb Fruty jaokski ajast puudu, Fixiga ei jõua kuidagi tegeleda. Samas on Fruty pisikene mulle ja kuidagi mõttetu tundub kõik see töö, mida ma teen. Ma ei tee seda ju endale.
Oh, kuidas tahaks oma hobust!:(
kolmapäev, 19. juuni 2013
Sadul vol 2 - 19. juuni
Täna oli me enda auto esisilla remondis, käisin tallis ema autoga. Oli plaan, et võtan esimesena Fixi, aga tema karjamaalt ära saamine osutus arvatust palju raskemaks. Ta andis ennast küll kohe kätte, aga ei kavatsenudki mulle järgneda. Kutsusin Kalevi appi, jõudsime järeldusele, et kari tuleb talli lasta:D
Selliselt sai talli ka Fruty, kellele panin siis teistkordselt sadula selga. Puhastasin ta kiirelt ära, ta oli mõnusalt mudane. Saduldamine sujus kenasti, õues jalutasin alguses niisama, siis tõmbasin natuke vöid. Seejärel aitas Kristin teda kordele suunata, tegime mõlemat pidi natuke sammus, kogu aeg tahtis ikka minu juurde tulla, aga vahepeal kõndis juba kenasti korderingil ka. Eks see kõik võtab aega. Hiljem turnisin tal seljas natuke kõhuli, aga see sadul ei sobi talle ja vaatamata sellele, et vöö oli ilusti kinni, vajus sadul küljele:P Fruty ei teinud sellest minu kargamisest ja turjal lebamisest välja, ronisin ka tünni otsa, kus temast kõrgemal olin, patsutasin sealt sadulat ja toetasin kergelt peale, ta lasi selle peale silma looja:D
Viisin ta talli ära ja läksin Fixi boksi puhastama. Ma pm võiksin temaga ka tegelema hakata, aga ma ei ole endas veel selgusele jõudnud, kas võtan ka teise väljakutse vastu, ajaliselt on mul paraku ühegagi raske ja samas võiks nagu Frutyga kuskilemaale juba jõuda ja alles siis teise ette võtta. Aga eks näis, eks tasapisi hakkan ka Fixi õpetama ja vaatame, mis elu toob.
Homme ma talli minna ei saa, aga vb reede päeval õnnestub.
Selliselt sai talli ka Fruty, kellele panin siis teistkordselt sadula selga. Puhastasin ta kiirelt ära, ta oli mõnusalt mudane. Saduldamine sujus kenasti, õues jalutasin alguses niisama, siis tõmbasin natuke vöid. Seejärel aitas Kristin teda kordele suunata, tegime mõlemat pidi natuke sammus, kogu aeg tahtis ikka minu juurde tulla, aga vahepeal kõndis juba kenasti korderingil ka. Eks see kõik võtab aega. Hiljem turnisin tal seljas natuke kõhuli, aga see sadul ei sobi talle ja vaatamata sellele, et vöö oli ilusti kinni, vajus sadul küljele:P Fruty ei teinud sellest minu kargamisest ja turjal lebamisest välja, ronisin ka tünni otsa, kus temast kõrgemal olin, patsutasin sealt sadulat ja toetasin kergelt peale, ta lasi selle peale silma looja:D
Viisin ta talli ära ja läksin Fixi boksi puhastama. Ma pm võiksin temaga ka tegelema hakata, aga ma ei ole endas veel selgusele jõudnud, kas võtan ka teise väljakutse vastu, ajaliselt on mul paraku ühegagi raske ja samas võiks nagu Frutyga kuskilemaale juba jõuda ja alles siis teise ette võtta. Aga eks näis, eks tasapisi hakkan ka Fixi õpetama ja vaatame, mis elu toob.
Homme ma talli minna ei saa, aga vb reede päeval õnnestub.
teisipäev, 18. juuni 2013
Näitusepäev - 16. juuni
Pühapäeval oli siis näitus, kus oma hoolealust Frutyt pidin esitlema. No sel päeval olin ma ausaltöeldes natuke rohkemgi närvis, kui võistluspäeval.
Hommikul kaheksa paiku talli, Janar tuli ka ja hakkasin kohe ponile patse tegema. Elus esimest korda jälle, aga esimese korra kohta tulid suht okeid. Hiljem vajus üks ja sama pats mitu korda lahti, aga enne platsile minekut sättisin selle korda jälle:)
Puhastasin teda ka ikka väga kaua, et tolmust puhtaks saada korralikult, peris kena poni sai:)
Aitasin veel Sullerile ja Fantanale (Päka) ka patse teha ja siis juba tulidki R. Kollom ja A. Nilk. Hakati talli vahel hobuseid mõõtma ja seal vaatasid nad juba jalgade seisu jms ka. No Fruty turjakõrguseks saadi 142 cm, mida ise ka umbes arvasin:) Pisikene teine...
No hiljem platsil oli Fruty paras jonnipunn, ei tahtnud ta mitte seal platsil olla, punnis aga värava poole, avaldas käe kõrvalgi selle kohta arvamust, aga muidu käitus suht kenasti, kohtunikud kiitsid tema arukust ja kiiret õppimisvõimet. Hüppamisel ta kiirustas liialt, aga tal väga kiire jalgade töö ja see tema juures suur pluss. Ma ei mäleta enam, mid hinded ta eraldi sai, aga kokku tuli 72,5 punkti. Räägiti veel, et ta natuke lühikeste jalgadega ja lühikese kerega, aga sobiva ja hea täkuga paaritamisel võib saada väga hea sportponi. Omanik oli ka vaatamas ja jäi rahule poni ja esitlusega:) Vist ka tulemusega.
Kui näitus lõppes, panime kohe Fuksa ja Fruty peale ja viisime nad Pariisi tagasi, seal harutasin tal ka patsid lahti ja lasime nad karja, nad oli ülirõõmsad!:)
Ja Fruty läks nii ilusti treilerisse, et see on uskumatu!:) Pm vaatas korra, aga kui jalg peale tõsteti, siis astus treikusse nagu iga päev käiks!:)
Nüüd ta puhkab mõne päeva, täna tahaks talli minna, aga hoopis Fixiga tegelema!;)
Hommikul kaheksa paiku talli, Janar tuli ka ja hakkasin kohe ponile patse tegema. Elus esimest korda jälle, aga esimese korra kohta tulid suht okeid. Hiljem vajus üks ja sama pats mitu korda lahti, aga enne platsile minekut sättisin selle korda jälle:)
Puhastasin teda ka ikka väga kaua, et tolmust puhtaks saada korralikult, peris kena poni sai:)
Aitasin veel Sullerile ja Fantanale (Päka) ka patse teha ja siis juba tulidki R. Kollom ja A. Nilk. Hakati talli vahel hobuseid mõõtma ja seal vaatasid nad juba jalgade seisu jms ka. No Fruty turjakõrguseks saadi 142 cm, mida ise ka umbes arvasin:) Pisikene teine...
No hiljem platsil oli Fruty paras jonnipunn, ei tahtnud ta mitte seal platsil olla, punnis aga värava poole, avaldas käe kõrvalgi selle kohta arvamust, aga muidu käitus suht kenasti, kohtunikud kiitsid tema arukust ja kiiret õppimisvõimet. Hüppamisel ta kiirustas liialt, aga tal väga kiire jalgade töö ja see tema juures suur pluss. Ma ei mäleta enam, mid hinded ta eraldi sai, aga kokku tuli 72,5 punkti. Räägiti veel, et ta natuke lühikeste jalgadega ja lühikese kerega, aga sobiva ja hea täkuga paaritamisel võib saada väga hea sportponi. Omanik oli ka vaatamas ja jäi rahule poni ja esitlusega:) Vist ka tulemusega.
Kui näitus lõppes, panime kohe Fuksa ja Fruty peale ja viisime nad Pariisi tagasi, seal harutasin tal ka patsid lahti ja lasime nad karja, nad oli ülirõõmsad!:)
Ja Fruty läks nii ilusti treilerisse, et see on uskumatu!:) Pm vaatas korra, aga kui jalg peale tõsteti, siis astus treikusse nagu iga päev käiks!:)
Nüüd ta puhkab mõne päeva, täna tahaks talli minna, aga hoopis Fixiga tegelema!;)
Võistluspäev - 15. juuni
Ma olen oma kirjutamistega nii hilja peale jäänud, et teen väikese lühikokkuvõte.
Sel päeval sujus kõik kenasti, kui välja jätta see, et ajakava lükkus kõvasti arvatust edasi. Aga minu sõit algas kell 10 ja mina olin neljas startija, kokku meid üldse 8. Kratt oli ülitubli, täiesti uskumatult hästi pidas ennast üleval. Ei ehmatanudki kõige peale, platsil oli tähelepanelik ja täielikult kontrollitav terve sõidu aja. Parkuur ise oli lihtne, kartsin, et läheb meelest, aga traavis sõites on palju aega ümbrust jälgida ja mõelda, kuhu edasi.
Nii et kokkuvõttes jäin päeva ja sõiduga väga rahule! Sain oma esimese roseti ja olen selle üle natuke palju uhke!:D
Päeva jooksul aitasime tüdrukutega Larsi platsil, tegin pilte, kui vaja, jalutasin hobust, kui vaja jne. Ühesõnaga tegus ja kordaläinud päevake:)
Sel päeval sujus kõik kenasti, kui välja jätta see, et ajakava lükkus kõvasti arvatust edasi. Aga minu sõit algas kell 10 ja mina olin neljas startija, kokku meid üldse 8. Kratt oli ülitubli, täiesti uskumatult hästi pidas ennast üleval. Ei ehmatanudki kõige peale, platsil oli tähelepanelik ja täielikult kontrollitav terve sõidu aja. Parkuur ise oli lihtne, kartsin, et läheb meelest, aga traavis sõites on palju aega ümbrust jälgida ja mõelda, kuhu edasi.
Nii et kokkuvõttes jäin päeva ja sõiduga väga rahule! Sain oma esimese roseti ja olen selle üle natuke palju uhke!:D
Päeva jooksul aitasime tüdrukutega Larsi platsil, tegin pilte, kui vaja, jalutasin hobust, kui vaja jne. Ühesõnaga tegus ja kordaläinud päevake:)
pühapäev, 16. juuni 2013
Võistluseelne päev - 14. juuni
Kolm väsitavat päeva on selja taga, teen neist eraldi kokkuvõtted.
Võistluseelne päev oli tegus, panin kõik asjad järgmiseks päevaks valmis, puhastasin ja kreemitasin veel varustust.
Väikese trenni tegin ka, proovisin Kratiga galopi ka ära. Ta on ikka väga raskejalgne ja galopp on ikka parajalt matsakas. Sellepärast on mulle alati meeldinud kergejalgsemad pisemad hobused. Aga Kratt on hästi mõistlik loom. Pärast tüdrukud veel natuke traavitasid temaga.
Ühesõnaga sai veel palju ettevalmistusi teha, reklaamid üles riputada ja lipud vardasse tõmmata. Hakkas sadama ja saime selleks õhtuks koju.
Võistluseelne päev oli tegus, panin kõik asjad järgmiseks päevaks valmis, puhastasin ja kreemitasin veel varustust.
Väikese trenni tegin ka, proovisin Kratiga galopi ka ära. Ta on ikka väga raskejalgne ja galopp on ikka parajalt matsakas. Sellepärast on mulle alati meeldinud kergejalgsemad pisemad hobused. Aga Kratt on hästi mõistlik loom. Pärast tüdrukud veel natuke traavitasid temaga.
Ühesõnaga sai veel palju ettevalmistusi teha, reklaamid üles riputada ja lipud vardasse tõmmata. Hakkas sadama ja saime selleks õhtuks koju.
neljapäev, 13. juuni 2013
Väsitav päevake - 13. juuni
Täna kella kahe paiku talli jälle.
Kõigepealt tegi Reelika meie hobustel bokse, hopsid said väljas mõnuleda, imekombel väga palju parmusid polnud.
Öösel sündis Rheal varsapoiss, raudjas ja imearmas, käisime seda eemalt uudistamas:)
Seejärel puhastasime üleval platsil latte, pühkisime katusealuse põranda puhtaks, riisusime sealt ümbert suurema rohu ära ja otsustasime siis lõpuks sõitma ka minna.
Lasime Fruty, Fuksa ja Fredy sisse, monteerisime Kratile uued valjad kokku, mis võttis väga kaua aega:D ka läksimegi üles platsile sõitma.
Kratt kardab seda kohtuniketorni poolset platsi serva ja täna vahtis ta peale torni veel ka seal olnud takistuseposte. No täiega tahtsid kallale tulla need!
Trenn oli nagu trenn ikka, oli paremaid ja halvemaid hetki, ma ei saa endaga üldse rahul olla, tunnen ennast nii saamatuna, aga mõnus oli ikkagi. Tegime volte, kaheksaid, jooksime üle lati, tegime peatusi. Suht põen selle võistluse pärast, sest Kratil on need üldse elus esimesed, minul teised, aga aastaid on möödunud minu esimesest võistlusest.
Hiljem sõitis üks tüdruk Kratiga veel natuke, viisin ta sisse ära ja võtsin Fruty talli nööride vahele. Ta avastas ühel hetkel, et ta on kahelt poolt kinni ja kukkus paanitsema, aga saime ta ilusti lahti sealt. Ei osanud arvestada, et ta nii reageerib, kinni seotult on ta ju varem olnud...
Tõmbasin ta pehme harjaga üle, panin valjad pähe ja läksime Reelikaga tegime talle natuke vabakaid. Täna hüppas paremini natuke, kui eile, aga tegime väga vähe, kokku mingi 6-7 hüpet võibolla.
Korjasin kõik asjad talli vahelt kokku, sest koer Rolf teeb need muidu sistaks ja tulin tulema, seekord sain kell 19 tallist minema.
Homme taas sinna, võistluseelne päev, kõik tuleb valmis seada:)
Kõigepealt tegi Reelika meie hobustel bokse, hopsid said väljas mõnuleda, imekombel väga palju parmusid polnud.
Öösel sündis Rheal varsapoiss, raudjas ja imearmas, käisime seda eemalt uudistamas:)
Seejärel puhastasime üleval platsil latte, pühkisime katusealuse põranda puhtaks, riisusime sealt ümbert suurema rohu ära ja otsustasime siis lõpuks sõitma ka minna.
Lasime Fruty, Fuksa ja Fredy sisse, monteerisime Kratile uued valjad kokku, mis võttis väga kaua aega:D ka läksimegi üles platsile sõitma.
Kratt kardab seda kohtuniketorni poolset platsi serva ja täna vahtis ta peale torni veel ka seal olnud takistuseposte. No täiega tahtsid kallale tulla need!
Trenn oli nagu trenn ikka, oli paremaid ja halvemaid hetki, ma ei saa endaga üldse rahul olla, tunnen ennast nii saamatuna, aga mõnus oli ikkagi. Tegime volte, kaheksaid, jooksime üle lati, tegime peatusi. Suht põen selle võistluse pärast, sest Kratil on need üldse elus esimesed, minul teised, aga aastaid on möödunud minu esimesest võistlusest.
Hiljem sõitis üks tüdruk Kratiga veel natuke, viisin ta sisse ära ja võtsin Fruty talli nööride vahele. Ta avastas ühel hetkel, et ta on kahelt poolt kinni ja kukkus paanitsema, aga saime ta ilusti lahti sealt. Ei osanud arvestada, et ta nii reageerib, kinni seotult on ta ju varem olnud...
Tõmbasin ta pehme harjaga üle, panin valjad pähe ja läksime Reelikaga tegime talle natuke vabakaid. Täna hüppas paremini natuke, kui eile, aga tegime väga vähe, kokku mingi 6-7 hüpet võibolla.
Korjasin kõik asjad talli vahelt kokku, sest koer Rolf teeb need muidu sistaks ja tulin tulema, seekord sain kell 19 tallist minema.
Homme taas sinna, võistluseelne päev, kõik tuleb valmis seada:)
Vabahüpped - 12. juuni
Eile olin neljani tööl, siis läksin Pariisist läbi, võtsin enda kiivri ja säärised ja edasi Kaarma talli.
Seal hakati noortele vabakaid tegema just.
Kõigepealt Suller (i: Sullivan), 3 a ruun, kes juba praegu 182 cm kõrge. Tohutult suur, aga arukas tegelane. No ülimõistlik lihtsalt ja heasüdamlik. Tema kõrval seistes tunnen ennast päkapikuna, tõesti:D Ta sai hüppekoridori mõttest kohe aru, ses suhtes, et läks sinna ise ja vabatahtlikult, ilma suurema ajamiseta. Hüppamisel veidi lohakas tagumise osaga, aga see kõik alles tuleb, need olid ta elu ühed esimesed hüpped üldse:)
Seejärel 3 a täkk Carlito. Sulleri kõrval tundub nii pisike. Aga no kus loomale on antud liikumine, täitsa lõpp!:) Ja hüppab ka hästi. Ta elas ikka mõnusalt välja ennast seal platsil:)
Järgmisena võtsime ette halli mära Kapella, 2 a hea sugupuuga tulevikulootus:) No mära on mära! Kui ruun ja täkk andsid ennast kenasti kätte uuesti peale igat koridorist läbi käimist, siis märad ikka "sigatsesid":D Aga suhkur on hea abivahend ja meelitaja.
Eelviimane oli raudjas 2 a mära "Päka" (ei mäleta ta õiget nime). Kuna ta on suht pisikest kasvu, siis oleme teda Päkaks hakanud hüüdma:) Nii ilus ja hea iseloomuga noor hobune! Käe kõrval käimine on tema jaoks suht uus asi ja selle kohta avaldas ta ka natuke arvamust, aga no kui hobune ei oska, siis mida sa ikka eeldad. Natuke tema järel käimist ja ta sai asjale kenasti pihta. Hüppas ka väga hästi, tagumine ots kerkib ikka vapsee taevasse:)
Mitte kellelegi ei pannud midagi väga kõrget ette, noored loomad ja nende esimesed hüpped.
Viimasena võtsime siis minu ponirulli:D Sporthobuste kõrval oma pisikese olemise ja ümmarguse pepuga nii naljakas tegelane:D Ta oli ka väga tubli, hüppas kenasti, vist kuni 80 cm panime ette lõpuks (silma järgi vaadatuna). Fuksa terve aeg hüüdis teda tallist ja seetõttu oli Fruty ise ka natuke ärritatud ja hirnus vastu. Aga ma jäin temaga rahule ja uued valjad lähevad talle ka nüüd ilusti pähe, juhuu!:)
Eile ma Kratiga sõita ei jõudnud, lõpetasime noortega alles poole üheksa paiku õhtul. Täna aga peale lõunat talli ja läheb vast jälle pikalt kõigiga ja Kratiga ka vaja kindlasti sõita!:)
Seal hakati noortele vabakaid tegema just.
Kõigepealt Suller (i: Sullivan), 3 a ruun, kes juba praegu 182 cm kõrge. Tohutult suur, aga arukas tegelane. No ülimõistlik lihtsalt ja heasüdamlik. Tema kõrval seistes tunnen ennast päkapikuna, tõesti:D Ta sai hüppekoridori mõttest kohe aru, ses suhtes, et läks sinna ise ja vabatahtlikult, ilma suurema ajamiseta. Hüppamisel veidi lohakas tagumise osaga, aga see kõik alles tuleb, need olid ta elu ühed esimesed hüpped üldse:)
Seejärel 3 a täkk Carlito. Sulleri kõrval tundub nii pisike. Aga no kus loomale on antud liikumine, täitsa lõpp!:) Ja hüppab ka hästi. Ta elas ikka mõnusalt välja ennast seal platsil:)
Järgmisena võtsime ette halli mära Kapella, 2 a hea sugupuuga tulevikulootus:) No mära on mära! Kui ruun ja täkk andsid ennast kenasti kätte uuesti peale igat koridorist läbi käimist, siis märad ikka "sigatsesid":D Aga suhkur on hea abivahend ja meelitaja.
Eelviimane oli raudjas 2 a mära "Päka" (ei mäleta ta õiget nime). Kuna ta on suht pisikest kasvu, siis oleme teda Päkaks hakanud hüüdma:) Nii ilus ja hea iseloomuga noor hobune! Käe kõrval käimine on tema jaoks suht uus asi ja selle kohta avaldas ta ka natuke arvamust, aga no kui hobune ei oska, siis mida sa ikka eeldad. Natuke tema järel käimist ja ta sai asjale kenasti pihta. Hüppas ka väga hästi, tagumine ots kerkib ikka vapsee taevasse:)
Mitte kellelegi ei pannud midagi väga kõrget ette, noored loomad ja nende esimesed hüpped.
Viimasena võtsime siis minu ponirulli:D Sporthobuste kõrval oma pisikese olemise ja ümmarguse pepuga nii naljakas tegelane:D Ta oli ka väga tubli, hüppas kenasti, vist kuni 80 cm panime ette lõpuks (silma järgi vaadatuna). Fuksa terve aeg hüüdis teda tallist ja seetõttu oli Fruty ise ka natuke ärritatud ja hirnus vastu. Aga ma jäin temaga rahule ja uued valjad lähevad talle ka nüüd ilusti pähe, juhuu!:)
Eile ma Kratiga sõita ei jõudnud, lõpetasime noortega alles poole üheksa paiku õhtul. Täna aga peale lõunat talli ja läheb vast jälle pikalt kõigiga ja Kratiga ka vaja kindlasti sõita!:)
Tellimine:
Postitused (Atom)