Eile läksime kuue aeg Janariga talli. Kohe tulid ka Liia ja Raivo, pärast ka Enge. Raivo aitas mul hobuse ruttu ära puhastada, sest nad tahtsid ka maneeži saada ja ootasid minu järgi.
Kuna ma polnud hobuse juures viis päeva käinud ja tean, et ta koplis libedaga ei liiguta ennast, siis teadsin, et tal on energiat...ja kuidas veel:D
Maneežis lasin ta lahti, ta püherdas pikalt ja nii kui püsti sai, hakkas trall peale...ta lihtsalt jooksis, pani tagant üles, vehkis peaga, pikendas traavis ja lasi niimoodi silmad punnis kuskil viis minutit.
Siis ühel hetkel ta lihtsalt rahunes ja tuli ise minu juurde...patsutasin, sügasin ja niisama paitasin teda üle keha. Võtsin ta siis nööri otsa, tegime mõned peatused käe kõrval, paar korda feissimist ja lõpetasingi selleks korraks.
Tekk selga ja talli!
Ta on ikka väga mõistlikuks muutunud viimasel ajal...ta arvestab inimesega...käe kõrval on ta nii rahulik, et ei arvakski, et lahti lastes selline kekutamine peale võib hakata.
Aga siiski olen ma veidi ummikus, ma ei tea enam, mida ja kuidas edasi teha. Ma peaks käima võimalikult palju kõikvõimalikes erinevates kohtades, aga üldjuhul jõuan alles pimedas talli, kuhu mul siis enam minna on:D
Varsti läheb valgemaks, hakkame maastikul käima käe kõrval ja meil läheb elu põnevamaks!:)
2 kommentaari:
Ma ise olen oma hobusega samamoodi kimpus, et kuidas edasi liikuda.
Aga meil on kaval plaan ka ;)
Et peaks kellegi targema silma endale peale vaatama saama.
Mul on targem silm, kes kahjuks ei saa tihti mulle pilku peale visata:P Aga ta juhendab mind kogu aeg tegelikult:)
Postita kommentaar