pühapäev, 10. veebruar 2008

Don't Cry For The Horses 11.02.2008

Tuleb pikk jutt. Kes viitsib, see loeb, kes ei, siis see rohkem minu enda jaoks, et öelda hüvasti enda kunagistele parimatele sõpradele ratsutamisaastatest.
Ma alustasin ratsutamist 13-aastaselt, ehk siis 1999. aasta kevadel. Algajana ma kartsin sõita suurte hobustega, niisiis anti mulle nö hooldus- ja sõiduhobuseks Eisa, must eestlase ja shetlandi poni ristand. Ta on kõige kavalam ja ettearvamatum poni, keda mina tean. Algajal oli temaga tegelikult väga raske, kuna ta viskas inimese lihtsalt maha, kui tundis, et see seal seljas "nõrguke" on. Jube oli temaga sõita, aga kui juba edasi jõudsin veidi oma oskustega, siis tundus ta maailma parim poni. Samal ajal sõtsin ka Elitaga, kopsuhaige kõrbi märaga, kes oli lihtsalt heasüdamlikkus ise!
Eisaga juhtus mul üks imevahva seik talvel maastikul galopeerides. Ta ju teiste hobuste kõrval ikka pisike, aga lumi oli kolepaks. Ja kui teised suurte hobustega ees ära galopeerisid, siis Eisa vaeseke ei jõudnud oma jalgu lõpuks paksu lume sees tõsta ja nii me ülepeakaela lumme vupsasimegi. Sai tema kukerpalli tehtud ja ka mina...
Ma naersin, ma ei mäleta miks, aga nii naljakas oli, Eisa oma süsimusta kasukaga oli lumest peaaegu, et valge!
Eisa müüdi Soome. Seda küll paar aastat peale seda, kui mina temaga sõitsin, aga siiski jäi ta mulle väga hinge ja jään teda alati taga igatsema!
Siis tuli Tuudi. Eestlase ristand mära, kõrb. Tema jääb mulle alati meelde, kui hulljulge takistusele peale mineja. Ta ei tõrkunud KUNAGI! Temaga sai maastikul nii palju käia ja ma usaldasin teda selles mõttes väga. Ta oli suhteliselt lollikindel hobune, aga talle meeldis kihutada ja kuidas veel:D
Kuna mu tädi elab tallist 2 km kaugusel, siis ühel talvel sai lausa Tuudiga tädi juurde ööseks mindud ja siis hommikul talli tagasi jälle. See oli põnev aeg! Mul oli justkui oma hobune.
Tuudiga tegin ka oma esimesed kõrgemad hüppamised (100 cm) ja ka esimese ja viimase võistluse Roelas, kus ma võistlesin 70 cm kiirusparkuuris ja sain kolmanda koha! Ma olin nii uhke!
Ka Tuudi müüdi Soome!
Ka trakeeni märaga Infra sai vahepeal sõidetud. Keegi teine temaga eriti sõita ei tahtnud, kuna ka talle meeldis kihutada. Aga kuidas ma temaga üldse kokku sain ja temaga sõitma hakkasin?!
Infral oli varss, nimega Selena. Selena oli suhteliselt halva iseloomuga, tal oli komme inimestele peale hüpata ja ka Infrat kiusas ta samamoodi.
Mäletan seda päeva ja juhtumit nii hästi, kui ma Infrat boksis puhastasin, ise silma nurgast Selenat jälgides, et ta minu poole ei tuleks. Puhastasin Infra vasakut esimest jalga ja olin boksi seina ja Infra vahel kükitades. Ja sel hetkel, kui hakkasin püsti tõusma, hüppas Selena Infrale selga, aga Infra vihastas varsa peale ja vehkis hambad paljastatult varsa poole. MINA aga jäin ette ja Infra lõi oma hammastega minu pead, täpsemalt siis huult.
Ma ei tundnud midagi, läksin boksist välja ja siis hakkasid teised tüdrkukud, et kuule, nii palju verd tuleb, mine pese ära. Läksin vanni juurde, võtsin sealt vett, panin vastu huult ja siis alles nägin, kui verine mu käsi oli.
Kohe läksin tuppa ja seal siis tohterdati mind, kukkusin veel kokku ja seda osa eriti ei mäleta, aga alahuulest oli mul auk läbi igal juhul. Seal ilutseb mul elu lõpuni väike arm, mis tuletab mulle seda raudjat trakeeni mära meelde, kes enda kaitseks kogemata mind lõi.
Peale seda ma siis tegelesin Infraga päris pikalt peale varsa võõrutamist ja meil olid toredad ajad.
Ei tea, mis Infrast saanud on, arvan, et ta on vikerkaare taha kapanud nüüdseks juba. Kuigi sealt tallist ta talliomaniku sõnul müüdi kuskile pensionile.
Peale Infrat tuli Sicandra, rootsi täisvereline kõrb mära. Kus alles sellele hobusele meeldis joosta. See oli kõhedust tekitav, sest galoppi ei julenudki ma temaga eriti teha, mõnikord harva kinnisel platsil. Aga temaga sain ma oma tasakaalu, tal oli kõige parem traav üldse, mida mina tean! See oli nii mugav, et traavi oli isegi parem sõita, kui sammu:P Temaga ma terve ühe talve nühkisin ratsastamist: voldid, kaheksad, traavipikendused, koondused, poolpeatused, peatused, painded, galopis jala vahetused jne.
Tore mära oli, kiindusin temasse taaskord väga, kuni ta ära müüdi, pensionile, kuna ta esimesed jalad olid kunagisest galopitamisest läbi. Ei teagi, kas elab veel või ei, aga paar aastat tagasi silmasin netis mingit pilti, kus ta üle kraavi hüppas ja paistis eluga rahul olevat.
Peale Sicandrat sain oma elu esimese noore hobuse tegeleda. Cognac, Casanova laps, täkk, must nelja valge sokiga. Eluilus hobune!
Treeneri käe all sujus kõik suurepäraselt, ma ei oleks arvanud, et julgen kunagi noorele hobusele selga minna. Aga sain sellega hakkama ja jõudsin selle imearmsa täkupoisiga juba sinnamaale, et sai platsi peal lahtiselt traavi sõita. Ta oli tore, kuigi vahel tahtis näksata, aga see on nii täkulik käitumine.
Oma elu jooksul jõudis ta ka pahandusega hakkama saada, kui ta täkukoplist lahti pääses ja Marbellale varsa tegi. Sealt tuli Cedric, kes on uues ja armastavas kodus.
Mulle helistati ühel päeval, helistas üks parimaid sõbrannasid ja küsis:"Lili, kas ta oled kuulnud, mis Cognaciga juhtus?" Mul jäi süda seisma. Sõbranna seletas ära, et Cognac oli eelmisel õhtul jäänud auto alla ja ta pandi magama, kuna jalaluu oli murdunud! See oli löök allapoole vööd!
Ma ei tahtnud enam MITTE KUNAGI ühtegi hooldushobust endale sõita ega tegeleda! Kõik nad kaovad! Kelle või mille jaoks ma nendega rabelen!
Ma ei käinud mõnda aega tallis, mul oli ratsutamise isu tükiks ajaks kadunud!
Nii kaua, kui tuli Leedi!
Temast on mul liiga raske rääkida. Ma armastan seda hobust! Ma sain temaga sõita kuskil pool aastat. Alustasin temaga väga tasakesi, sest ta polnud paar aastat sadulas käinud.
Meie vahel oli tegelikult usaldus algusest peale. Käisin temaga palju maastikul, temaga hakkasin ka uuesti hüppama. Me mõistsime teineteist.
Pidin ta ära ostma. Asi oli juba peaaegu kindel. Aga siis teatati mulle lihtsalt, et ta hind tõusis TOPELT kallimaks. KUIDAS ON SEE VÕIMALIK?? Tahaks isegi seda teada, aga ma ei saa seda kunagi teada!
Ta viidi ära, Soome. Jälle sugumäraks. Oh, she was so pretty! Tal oli nii õrn hing. Ta oli minule loodud!
Temast ei saa ma kunagi üle, aga siiski lasen tal minna. Südamesse jääb ta alatiseks!
Kui Leedi ära viidi, oli see viimane piisk karikasse. Ma ei olnud nõus enam MITTE ÜHEGI hobusega, kes pole minu oma, tegelema. Käisin tallis küll mõnikord, aga sõitsin kord ühega, kord teisega ja olin tuim.
Ma ei armastanud neid hobuseid, nad ei läinud mulle hinge.
Peale Leedit ma otsustasingi, et mulle aitab, mina tahan oma hobust ja selle pean ma saama! Hakkasin elukaaslasega läbirääkimisi tegema ja saime kokkuleppele, et tema ostab mulle hobuse, mina ise pean üleval.
Ja nii ta läks.
Mul on nüüd Hanks. Alguses ma ei suutnud ikka veel tegelikult üle saada Leedist. Hanks oli mul lihtsalt keegi, kelle eest pean hoolitsema.
Nüüd on asjalood muutunud. Mina olen muutunud, Hanks on muutunud. Tema tähtsus minu jaoks on muutunud. Ta ei suuda küll Leedit asendada, aga ma ei vahetaks oma hobust mitte ühegi teise vastu! Ma armastan teda, ta on parim! Ja paari viimase talliskäiguga on mulle selgeks saanud, et ka tema armastab mind ja usaldab!
Paari viimase talliskäigu pärast otsustasingi, et lasen kõik teised hobused oma hingest vabaks! Ka Leedi! Nii raske, kui see mulle ka poleks!
Mainin veel mõned hobunimed, kellega kokku puututud ja kes on meelde jäänud: Dollar (tori täkk, taevastel karjamaadel), Estra (poni mära, on vist kuskil perehobune), Larett (mära, vahva vanamutt oli, suri sünnitusel), Fiorella (tori ristandmära, hull hobune, kes kõik maha viskas, müüdi Soome), Brio (mingi ristand, eestlase moodi, ruun, vahva iseloomukas tegelane, müüdi Soome), Fatalist (ristandruun, meeldis küünaldada ratsanikuga, hästi ilus hobune, müüdi ära, aga ei tea, kuhu), Piisa (must trakeeni mära, Cognaci ema, hästi kõrge ja loksutava traaviga temperamentne mära, kes müüdi pensionile ja minu meelest täitsa elus), Flagman (megailus tumeraudjas täkk, lõpuks ruunati enne Soome müümist, vot see hobune ei hüpanud ja kui hüppas, siis oli see katastroof:D), kindlasti on neid hobuseid veel, kes mul mälusopist lihtsalt meelde ei tule, aga kui tulevad, siis lisan siia!:)

Hüvasti mu sõbrad! Ma ei unusta teid iial!

They were ours as a gift, but never to keep,
As they close their eyes forever to sleep.
Their spirits unbound,
On silver wings they fly.
A million white horses,
Against the blue sky.
Look up into heaven,
You'll see them above.
The horses we lost,
The horses we loved.
Manes and tails flowing,
As they gallop through time,
They were never yours- they were never mine.
Don't cry for the horses,
They'll be back some day.
When our time is gone,
They will show us the way.
Do you hear that soft nicker?
Close to your ear?
Don't cry for the horses,
Love the ones that are here.

Autor: Susan Humphrey


2 kommentaari:

Cremello ütles ...

Mina lugesin. Lugesin ja mõistan. Osaliselt oleme sarnased. Minu noor hobune müüdi ära. See keda olin ratsastanud. Ja see hobune oli kõik. Kujtad sa ette, kuidas üks hobune võib üht inimest niiviisi usaldada? See mära hüüpas vaid minuga, kõigil teistel tõrkus- kas pole kummaline? Igatahes müüdi ta ära. Ja müüdi veel kusagile pärapõrgu lehmade keskele:( Oleks mul raha olnud, oleks ta minu:(.. Jah, aga tuleb meenutada vaid ilusaid aegu! Eks!:)

jõudu ja jaksu sulle ja sinu hobusele, kes tundub olevat väga muhe sell:)

Lili ütles ...

Tänud! Ja usun, et on paljusid, kes mõistavad ja saavad aru sellest, mida ma tunnen seoses nende mälestustega! Ja Hanks on tõesti muhe sell, ta on minu päiksekiir igas päevas!;):)