Käisin viimati tallis kolmapäeval, aga mul ei ole aega olnud kirjutada. Eile olin Tartus koolitusel ja üleeile lihtsalt ei jõudnud:P
Aga tahaksin siis rääkida pisikesest edasiminekust. Nimelt esimest korda lasin ma poisil kordel joosta nii, et korde oli suuliste küljes:P Enne olin ikka alati ka päitsed peale pannud ja kordelõksu kinnitanud suuliste ja päitsete külge korraga, et mitte haiget teha.
Minu suureks rõõmuks ei juhtunudki midagi hullu...vastupidi...ta oli kordel palju tähelepanelikum ja ei kiskunud üldse välja:)
Tegime umbes 10 minutilise "trenni"...üleminekuid sammult traavile ja vastupidi ja peatusi korderingil. Võtsime ette uue ja huvitava tegevuse...käe kõrval minu liikumisega kaasa minemine:D See oli lahe...kõndisime niisama...ja nii muu seas ma kiirendasin sammu aeg-ajalt...või siis üldse hakkasin jooksma või jäin seisma...ja ta suurepäraselt jälgis mind ja ilma mingisuguse surveta suule ta muutis oma liikumise kiirust vastavalt minu kiirusele. Nii vahva oli...vähemalt mul:D ja tundsin, et see on jälle suur edasiminek meie suhtlemise tasandil:)
Pärast kostitasin teda õunte, porgandite, saia, müsli ja kaeraga:) Ta oli nii rahul ja mina kaa:D
Ma ei olegi kusjuures eriti tema kiitmiseks (ainult paar korda veega harjutamise juures) teda kiitnud nö maiusega, vaid alati saab ta oma vitamiiniportsu ja maiused kätte peale tegelemist...:P
Arvan, et ei ole vaja hobust ära hellitada sellega, et kogu aeg on taskust midagi saadaval, sest ta on suht nahaalne tüüp selles mõttes, et kui teab, et miskit on saadaval, siis suht trügib peale...ja seda kommet ei ole talle vaja:P
Mõnikord ei suuda ma muidugi ta armsatele silmadele vastu panna ja siiski poetan talle niisama mõne hea õunaampsu või krõbeda saia:D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar